Minu Kopenhaagen

See ei ole nüüd küll reisikiri, vaid selline põgus eluolu kirjeldamine (olen Kopenhaagenis sel kevadsemestril külalisdoktorant). Midagi iseäranis sügavat või erilist Taani kohta ei ole nagu ilmnenud ka, sest olen istunud peamiselt kodus, koolis või raamatukogus ja lugenud-kirjutanud. Teos „Minu Kopenhaagen“ tuleks küll päris mahukas, ehkki Kopenhageni kohta ei leiaks sealt eriti midagi.

Siiski, teaduskirjanduse kõrval saaks auga kajastatudTaani eluseriaal Monopol (Matador), mis jooksis aastaid tagasi ka ETVs ja millega mul on üllatavalt tugevad nostalgilised sidemed. See on selline ajalooline Õnne 13: oled 5 osa vaadanud, 4 aastat on möödunud (õnneks ikkagi seriaalis, mitte vaatajal), aga kõik on ikka sama, ainult lapsed kasvavad. Noh, nagu päris elu. Ja siis saab teada, et teine maailmasõda oli talumatu peamiselt seetõttu, et normaalset kohvi ei olnud saada. Lugesin läbi ka Bill Brysoni „At Home: A Short History of Private Life“, mis on tõesti suurepärane raamat.

Aga minu vähene kontakt linnaga ei tähenda, et mulle Taani ei meeldi. Vastupidi. Või noh, mulle meeldib vähemalt Kopenhaagen, sest ega ma ju mujal käinud ei ole. Linn on tõesti tore. Välja võib tuua eredad positiivsed elamused ratturina, sest siin on tõesti äärmiselt mõnus rattaga sõita. Isegi kui väljas miinuskraadid ja muidu rahulikud kopenhaagenlased vabastavad veidi liiklusohtlikes olukordades verbaalselt kogu oma elu frustratsiooni (mida heaoluühiskonnale kohaselt õnneks liiga palju ei ole ja millest ma ka taani keele oskamatuse tõttu nagunii aru ei saa).

Inimesed on sellised põhjamaised (kuigi etnilist variatiivsust on päris palju nagu igal pool) ja lahked, hipstereid nii hirmus palju ei olegi, kuigi Ewert and the two dragons tuleb ikka pea iga päev linnas vastu (kusjuures 7. mail võibolla tulebki, sest neil on siin kontsert). Hiljuti üks professor mainis, et kui ilmad soojaks lähevad, siis hakkavad inimesed rohkem naeratama. Ja tere ütlema. Ja rohealadel õlut jooma. Põhjus-tagajärg seosed on siin ilmselt põimunud.

Kodu ja olme. Elan hetkel Christianshavnis, metroopeatuse ja bastionite vahel. Väga tore asukoht, kodu selline kohati veidi väsinud, aga väga funktsionaalne ja ägedalt disainitud. Taani asi. Elan koos toreda ema (vanust ilmselt üle 50) ja tütrega (esimene klass?).

Korteri või toa leidmine on siin päris karm sport. Ilmselt üsna meeleheitel Greta Gružinskaitė on postitanud korteri otsimise kuulutuse koguni ühe Kopenhaageni harrastusteatri etenduse Facebookilehele. Etenduse pealkiri oli tõesti „Rent“.

Ida-Eurooplaste asi, ega need ei saa asjadest aru.

Aga neid on siin palju. Käisin end residendiks registreerimas. Süsteem oli selline, et esimene administraator jagab inimesed gruppidesse. Ja siis kõik ootavad ühiselt suures ruumis, kus on tasuta wifi, diivanid ja nii. Mulle anti valge sedel järjekorranumbritega 22. Kodanikke (kollased ja rohelised sildid) kutsuti nimepidi ja valdavad olid seal erinevate värvilisemate rasside esindajad (ilmselt lihtsalt juhtus seekord nii).

Igal juhul käis siis üks noormees teatud regulaarsusega välja hõikamas nimesid ja vahepeal ka „white 20!“, noor valge mees läheb. „White 21!“, noor valge neiu. „White 22!“ – mina, mitte tingimata 22, aga suhteliselt valge küll.

Ja muidugi, tegelikult olid need valged kõik hoopis ida-eurooplased.  Mina, Poola noormees, Bulgaaria neiu, Leedu noormees, Vene paar, rumeenia härra. Korteriomanik mainis usalduslikus vestluses, et idaeurooplaste tõttu on siin turvalisus palju langenud. Varastavad rattaid ja muud (ma muretsen veidi oma ratta pärast ka, ehkki seda on ilmselt vähemalt ühe korra juba varastatud).

Ja see üks rumeenia härra oli suht õnnetu, kui sai teada, et residendiks registreerimiseks peab olema sissetulek vähemalt 6000 krooni (jupi üle 800 euri) ja tema 4500 ei piisa. Küsis kolm korda üle, et kas tõesti ongi nii.  

4500 krooniga (u 600 euri) on siin üsna keeruline ära elada küll, eriti kui pead koju jäänud perele ka raha saatma. Lõunapakkumisena võib pasta või salat maksta vabalt 100-120 krooni. Poetoit samas ei pruugi olla Eesti omast kallim. Põhiline kuluallikas on aga üür, mis muidugi ei tähenda, et tube eriti saada oleks. Näiteks üks ühikatoa pakkumine (u 600 eurot kuu ühe väikese toa eest mitte täiesti kesklinnas) oli FB Kopenhaageni välistudengite lehelt 50 minuti pärast maha võetud ja õnnelik uus üürnik leitud. See ei olnud mina.

Igal juhul ma kolin alates 9. aprillist uude korterisse. See praegune oligi ainult üheks kuuks.

Pärast erinevaid juba-peaaegu-endale-saadud elukohti aitas mu praegune korteriomanik leida odava ja mõistliku (3000 krooni) toa. Ujulale väga lähedal (käin siin ülepäeviti ujumas).

Nojah.

Aga homme Eestisse.

Fotod ei vaja tingimata allkirja, aga siiski. 
Esimene: vaade mu aknast sisehoovile (minu Kopenhaagen). 
Teine: käterätid vannitoa nagis.

gruusiast rumeeniani, Ast Oni

Eessõna

Jah, läks tõesti kogu jutu ülespanemisega mõni päev aega. No ja mis siis?

Seega on taas aprilli lõpp, oleme Gruusias.

3. mägedepäev.

Päeva sihiks seame üle 5000meetrise mäetipu Kazbegi, kus meid juba ammu ootab kuulus kangelane Prometheus, kel muidugi väga valikut pole.

Kuidas sa ikka külalistele viisakalt ütled, et vabandust, ma läksin kodust ära, kui kõik teavad, et oled kalju külge aheldatud.
Ei tea, kas Prometheuse vana sõber kotkas jagab ka grusiinide külalislahkust? Sest kuigi eile restoranis suutsid gruusia kokad maksa üllatavalt meeldivalt valmistada, pole see siiski mu lemmik ning vägilase maksa söömisega jääks meie seltskond hätta. Loodetavasti nokib kotkas siis maksa ikka ise ning meile pakub näiteks hatšapurit.

Samas on kuulda olnud, et laviinide tõttu Kazbegisse ei saagi. Hoolimata vastuolulistest teadetest otsustame jõuda nii kaugele kui parasjagu jõuab. Suund Tbilisist põhja.

Esimene sihtpunkt Ananuri, kuhu sõitmiseks leiame turu lähedalt maasturi, mis kindlasti ei ole mõeldud kaheksale inimesele, aga lõpuks mahutab küll. Oleme head ronijad.

Ananuris asuva kindluse kohta ütleb LonelyPlanet, et kui uks lukus, tuleb võtit küsida külast Margalita käest. Margalita suhtes oleks see muidugi kena nali, kui lollid turistid käivad järjekindlalt raamat näpus su akna taga kindluse võtit küsimas, ehkki sa tegelikult asjast midagi ei tea. LP võiks kirjutada hoopis, et kui uks lukus, hõika nurgatorni akna all, et Rapuntsel, Rapuntsel lase juuksed alla.
Siis võib pärast lolle turiste filmida.

Et uksed ongi lukus, küsin aias lehti riisuvalt vanamehelt Margalita kohta ning too ütleb, et 400 meetrit ja vasakule.

Külatänaval tõmbavad meie tähelepanu kõikjal ringijooksvad seapesakonnad. Mulle on sead eluaeg meeldinud ja neidudele jälle imponeerivad põrsabeebid.
Kohalikud vaatavad meid kui imeloomi. Pildistame sigu ning kui kohalikel oleks fotokad, nad pildistaks meid.

Et Margalita, Rapuntsli ega kindlusega enam väga jamada ei viitsi, püüab Viktoria prooviks hääletada mööduvat autot. Loomulikult kohe esimene peatub ning ehkki meid on jätkuvalt kaheksa, pole see probleem. Neli istuvad kasti kummidele ja kanistritele, ülejäänud 4 kabiini.

Mäed on muljetavaldavad, kastineiud kiljuvad kurvides nii valjult, et mäekurud kõlavad. Autojuht Juri räägib elust ning Gruusia Sõjaväe Kiirteest, millel sõidame ja mille Juri või õigemini tema firma, on ehitanud (või hooldanud?).

Maastikud lummavad, väikesed kindlused või kirikud mäeharjadel. Pasnauris teeme peatuse, Juri vahetab riideid. Juba kõrgemal mägedes Gudauris selgub, et suusahooaeg on läbi. Et umbes eile kuulutati lõppenuks ja edasi ei ole ka mõtet minna.

Juri otsustab, et tegelikult peaks ta sõitma Tbilisisse ning viib meid üksiti ära. Jah, vahepeal on olnud teemaks ka tema juures ööbimine. Kõik on siin riigis võimalik.

Aga nüüd siiski Tbilisisse, teel ostame trendikad lambanahksed karjusemütsid.

Päev ei ole aga sugugi läbi. On hirmus kihk põrutada ööseks linna, kus LonelyPlaneti järgi ei ole ühtegi hotelli.
Marshrutkat on miskipärast väga keeruline leida. Ühest peatusest saadetakse meid teise ja teisest kolmandasse. Aeg kulub. Marshrutkad enam ei käigi, kell on 21, tuleb võtta takso.
Leiab aset reisi kuulsaim enampakkumine, kui taksojuht küsib Tbilisi – Telavi otsa eest 300 lari (2100 kr), turuhinnast 10 korda rohkem. Kulla mees, ega see pole oksjon ning need preilid polegi müügiks.
„Oot, oot, no teeme siis 250ga“.
Selline oleks paras Pärnu turunduskonverentsile esinema saata.

Meiega teevad tutvust blond õde ning pisut nagu räsitud olekuga vend, kes lubavad meid abivalmilt juhatada taksode juurde. Õigemini vend üksi juhatab. Tänavad on hämarad, kõrgel paistab täiskuu. Kõnnin nelja blondi neiuga kvartalis, mis ilmselt isegi Tbilisi mõõtskaalal ei ole kõige turvalisem. Pisut ärev on. Triin otsib kotist pussnuga.

Aga ei, jõuame taksodeni. Väheke kauplemist ning üks härra ongi 30 lari eest valmis meid ära viima. Jah, tõesti, 210 krooni ning 170 kilomeetrit.

Kõlab ebareaalselt?
Kõik ongi pisut ärevil, räsitud vend tundub samuti muretsevat, mistõttu kirjutab üles takso ning taksojuhi numbrid ning lubab helistada ja kontrollida, kas jõuame tervelt kohale.
Ostan vahepeal putkast võileiva ja koogi ning müüja annab 5 lari vähem tagasi. Vaidleme, kuid et jõudsin raha korra juba taskusse panna, ei taha väga õiendada. Olgu tal kasumlik õhtu, mina sellest ei sure.

Oleme teel. 170 kilomeetrit tundmatusse. Juhiga, kes vaikib kurjakuulutavalt. Linnast välja sõites muutub järjest hämaramaks, vaid kuu särab endiselt taevas.

Vahepeal helistab Tbilisi räsitud vend juba taksojuhi mobiilile. Ei, tüdrukuid ei ole veel vägistatud.

Oleme juba tükk maad Tbilisist eemal. Teen nalja, et kui meid oleks tappa tahetud, siis milleks kulutada mõttetult kütust ja sõita nii kaugele.

Äkki keerab auto vanasse bensujaama, peatub, juht avab tagumise ukse ning käsib neidudel väljuda. Ütleb, et vajab abi. See ongi siis lõpp?
Halvasti valgustatud bensiinijaamas ootavad meid juba paar väga kahtlast tüüpi.

Loodan, et grusiinidel on vähemalt normaalsed seksuaalfantaasiad või tahavad nad meid lihtsalt röövida. (Vaatasin mõni nädal tagasi Pasolini filmi „Salo ehk 120 päeva Soodomas “ ning tean, mis selles maailmas kõik võimalik on.)

Neil ärevatel hetkil saab aga hoopis lahendatud mõistatus, kuidas on siiski rentaabel sõita 170 km 210 krooni eest, kui benss on pea sama kallis kui Eestis. Mehel on gaasiauto ning tankides tuleb auto inimestest tühjaks teha.

Igaks juhuks võtavad tanklas kõik oma kotid autost endaga kaasa. Autojuht muigab.

Pärast tankimist autosse istudes on pinged maas. Ilmselt jääme seekord ellu.

Telavisse jõuame hilja ning püüame leida kodumajutust.

See ongi Gruusias uskumatu, et sa helistad öösel kell 11 LP järgi majutust pakkuvale perele, ütled, et me oleme ilmselt nüüd selles linnas kohal, kus te juhtumisi elate ning nad võtavad sind vastu kui oodatud külalist. Perekond koosneb emast, tütrest ning mustas raamis pereisa pildist kaminasimsil.

Perekond on tõeliselt tore ning maja stiilne. Räägime veidi juttu, siis lähen teisele korrusele, kus üks gruusia tüüp vaatab jalgpalli. Vaatan ka. Tüüp lubab, et kui meil homme aega, võib ta teha meile ümbruskonnas autoga ekskursiooni.

Uni.

4. Telavi, veinipäev

Ärkan hommikul neidudest varem, istun viinapuuväätidesse kasvanud rõdul ning võtan päikest. Lapsed lähevad kooli.

Telavi asub Gruusia kuulsas veinikasvatuspiirkonnas. Valitsevad tasandikud, silmapiiril kirdes udus kõrgmäed. Tšetšeenia?

Hommiku/lõunasöögi kõrvale võtame veini. Kunagi ei ole liiga vara. Kerjuslapsed tulevad oma juttu rääkima, õnneks ajab üks restoranikülastaja nad minema. Ja siis veel üks kord. Vaesed lapsed on nii tüütult järjekindlad.

Kohalike koerte suhtes oleme armulikumad, neid me toidame.

Põgus ringkäik tehtud, otsime tagasisõiduks taksot. Eilne taksojuht (töö öine vend) märkab meid ja tervitab kui vanu sõpru. Meie teda ka.
Ta korraldab kiirelt asjad ümber, mis tähendab, et tema autos juba istunud ning teisi Tbilisisse sõitjaid oodanud vanadaam visatakse välja, et meile ruumi teha.

Teel põikame veinikeldrisse, käime poes, pildistame Bushi-Šaakasvili plakatit (Ameerika on sõber!) ning eeslit (loomad on ka sõbrad).

Tbilisis satume seiklusse. Metroos Viktoriale ligi kippunud alaealine noormees haarab väljudes Triinult Eesti lipu ning pageb rahvasumma. Ootamatult märkame tänavale jõudes sama noortepunti. Viki ja Kristiina sööstavad vargale järele.
Koduhoovis (küünilisel kombel nii varaste kui Viki) tabavad neiud varga ja lipu. Jah, gruusia naistelt sellist kiirust ja õiglustunnet vist ei oodata.

Et mitte kaotada aega (aktiivne kultuuriprogramm!), sõidame samal õhtul Batumisse. Öö rongis.

Rongis selgub, et turvalisusega (olen üksi kolme grusiiniga kupees) pole probleemi, mu grusiinidest kupeekaaslased on sellise väljanägemisega, et ma võiks pigem neilt midagi pihta panna. Sõjaväelane ning tema kaasa, kelle dramaatiline riietumisstiil loob vana kooli lärmaka rongiga kena kontrasti.

Eestlaste kupees manustame võimalikult sportlikult Telavi-Tbilisi teel saadud koduveini. (Retsept: lähed külapoodi, küsid, kas te veini müüte, vastatakse et ei, aga toome kohe koduveni. Tuuaksegi, kaks liitrit, raha loomulikult ei küsita.)

Meie veini ja väga soolast juustu tuleb maitsma politseinikke, kes muutuvad neidude suhtes pisut liiga familiaarseks (hakkavad käperdama jne). Ajame neile jama, üks peaaegu usub, et kõik neli naist on minu haarem. Ja et meil kõigil on lapsed ka.
Kurdan, et ilgelt kulukaks läheb, ehkki töötan Eestis ametnikuna.
Politseinik nõustub.

Seejärel rahutu öö rongis, väga hirmsad helid kurvides ja pidurdamisel. Palav ka.

5. vihmapäev

Hommik Batumis tervitab paduvihmaga. Sõjaväelasest kupeekaaslane otsib oma vormimütsi, tuleb välja, et olen selle peal maganud. Nojah, mis ta siis jätab mu istmele vedelema.

Bussijaama väga räpases kohvikus sööme Stalini pildi all suppi, mis tundub päris jõle. Limonaad on veelgi hullem.

Otsustame sõita hoopis Potisse, kus Viktorial juba sõbrad ees. Kaks Levani.

Ilm ei ole ka Potis liiga kena. Jalutame Musta mere ääres.

Õhtul tuleb suur pidu. Joome üle 20 liitri koduveini.
Gruusia rahvalaulud on uskumatud ja sõjaväepolitseinikust tüse tamadan (tüüp sõna otseses mõttes kallab endale veini sisse) laulab uskumatult hästi. Harmooniad on samas lihtsad. Jorisen kaasa, see avaldab neile muljet.
Mind kutsutakse tšekistiks. See on väga suur au.
On väga meeleolukas õhtu.
Mingil hetkel, kui tüdrukud on veits kannatamatud juba:), viib Levan (too, kelle pool me veini ei joonud) meid enda juurde. Ühe Levani pool jõime, teise pool ööbime.

6. pohmellipäev.
Olen kunagi ammu, veel reisi ajal, kirjutanud märkuse: päev algab läbi une.
Ei suuda meenutada, miks peaks see just tolle päeva kohta kuidagi eriline olema.
Eilne vein annab tunda. Levan on ka näost hallikas.

Sõidame tagasi Batumisse.

Batumi on senikohatutest üks kirevamaid, väga elus linn.

Viskan oma asjad külalistemajja. Jalutame veidi linnas, sööme toore munaga hatšapurit. Tbilisi oma oli ikka parem.

Jätan neidudega hüvasti. Nemad sõidavad Kutaisisse ja tagasi Tbilisisse (ja veel igale poole). Mina pean leidma laeva.

Mu ööbimiskoha väärika olemisega daami on vahetanud välja halvasti värvitud huulte ja hoomamatute silmadega neiu, kes püüab rääkida inglise keelt. Kokkulepitud hind on tõusnud kümnelt viieteistkümnele.
Et tingimused on väga kehvad (ilma pesemisvõimaluseta välikemmerg) ning elutoas paistab terve bande abhaasia põgenikke, võtan oma asjad ja lahkun vaikselt.

Järgmises külalistemajas saan ühekohalise toa, näritud nätsud voodipeatsis, aga muidu on kõik olemas. Asub kolm maja Stalini muuseumist, kuhu ma aga ei jõuagi.

Jalutan veel linnas. Istun rannas.

7. ootuse ja passimise päev. Ja nii ongi, selline on normaalsete gruusia tüüpide elu.

Üllatavalt hästi sain magada, mistõttu kella kaheksale lükatud marshrutka tabamine tundub eriti mõistlik. Ehkki on tunne, et jäin laevast maha. Aga mis siis ikka, elu läheb edasi.

Bussijaamas laabub kõik ootamatult hästi. Marshrutka Potisse on juba ees. Hallipäine härra küsib sõbralikult mu reisi eesmärki ning lubab seejärel mind sadamasse ära viia. Kena, üks mure vähem. Küsib selle kõige eest muidugi 10 lari, mis on kaks korda enam, kui olen eelmistel päevadel sama otsa eest maksnud. Aga gruusia raha mul jagub ning kohalikku taksondust tasub toetada. Samas, toredad inimesed ei küsi sult selle eest rohkem raha, et sa oled välismaalane ja just neile tahaks pigem maksta. Dilemma. Näiteks juuksuritädi Batumis oli nii tore (lõikas hoogsa liigutusega ka mu kulmud ja tõreles, et miks ma ikka koolis hoolsamalt vene keelt ei õppinud), et ma oleks talle heameelega rohkem maksnud.

Enne mind istub bussis juba punapäine lokiline daam, kes kavatseb kolida märgatava osa oma elamisest: peale on laaditud tugitool, erinevaid kaste ja kotte. Daam on ka tore, soovitab Ukrainas mitte öelda, et olen Eestist. Et noh, meil ju praegu nende venelastega jama. Aga pribaltika ja Gruusia on muidugi sõbrad. Päikseline naeratus.

Daam peaaegu sekkub, kui taksojuht mult 10 lari kasseerib, aga ma naeratan talle, näidates, et ma tean ise ka, et mind nööritakse. Ta ei saa sellest aru, aga siis juht seletab, et viib mind sadamasse. Loomulikult ei ole see väärt topelthinda.

Buss saab pisut räsitud moega gruusia onusid täis. Minibuss on grusiinide lemmiktranspordivahend, sest ta mahutab ükskõik kui palju inimesi. Daam istub oma kokkupakitud tugitoolil.
Arvukate lehmade ning sissepõigete tõttu venib reis väga pikaks. Daam kolitakse ka poolel teel oma maamajja. Abikaasa juba ootab, siniste puuvilladresside püksipõlved kotitavad kui põrgulised.

Et prügiauto püüab samuti samal kitsal külatänaval vastassuunas sõita, läheb tõsiseks manööverdamiseks. Kanad kaagutavad, koerad klähvivad. Lehmad ja lambad passivad niisama.

Viimaks taas Potis. Laevakontori ees märkan rahvasumma. Ohkan kergendunult, laev ei ole veel lahkunud.
Kõik paistavad olema sellised lihtsad grusiinid, rekkajuhid või Ukrainasse paremat elu otsima siirdujad. Tõmban oma välimusega tähelepanu. Piletijärjekorra lõbusate rekkajuhtide ringis uuritakse mult, et kas gruusia naised on minu arvates ilusad ja kas ma tahaksin endale gruusia naist. Vastan, et jaa, loomulikult. Tuba rõkkab naerust, üks küsib, et kus sa ta panid. Eh, nad ikka ilmselt küsisid, et kas ma võtsingi siit naise ning ma vastasin, et jaa, loomulikult.

Kui jõuan lõpuks erinevates kassades käidud, siis viimases ütleb daam, et laev ei lähe täna, valib numbri ja annab telefoni mulle. Charlotta on kõik ära korraldanud, naerab pikalt teisel pool toru oma valju sõbralikku naeru ja ütleb, et ma tuleks tema poole.

Õhtul on nädalavahetuse kultuuriprogramm. Käime restoranis: suurepärane šašlõkivarras maksab eesti rahas naeruväärselt vähe. Ma muidugi ise ei pea maksma.

Levanid sõidutavad mind autoga 7 tiiru ümber linnaväljaku ja pargi. Siis põikame korra sisse. Pean sööma jäätise, mis on kaugelt liiga palju.

Ja siis õhtul seisame külatänaval. Jah, seisamegi, nii mõne tunni, kuni päike loojub ja siis veel veidi. Räägime hõimlaste ja ühtlasi naabritega (umbes neli tüüpi kõrvalmajadest) auto ilukilpidest, amortidest jm olulisest.

Võrdleme mobiiltelefone.

Lõpuks vahime kõige rajumast telefonist reetliku pealkirjaga videot „Russki praznik“. Kolmest daamist ja ühest härrast koosnev seltskond joob kõigepealt mõned pitsid viina ning seejärel läheb tegutsemiseks.

Kõik tõdevad, et venelased on muidu ilged munnid (Poti mehed käivad siiani abhaasias venelastega võitlemas ning veel paar aastat tagasi oli siingi alates kella kaheksast õhtul komandanditund), aga raisad pidutseda ja khm-khmh oskavad ikka jõle hästi.

Siis lähme laiali. Pidu sai läbi. Charlotta on sellal toas teleri ette tukkuma jäänud, kui mehed väljas tõsistel teemade arutlesid.


8. 332 ja 3.

Ärkan Levani külalistetoas veidi enne üheksat, sest eelmisel päeval on UkrFerry kontori tädi nii mulle kui Charlottale öelnud, et laevale peab tulema üheksaks.
Kui äratan magava Levani, tuleb välja, et Charlotta on vahepeal infot apdeitinud, mis lükkas väljumisaega tunni võrra edasi. Ma ei pannud tähelegi, millal ta helistas.
Veidi enne kümmet siis sadamasse.

Sööme Levani ema valmistatud kerge hommikusöögi kabatšoki ja pähklitega, mis on jälle uskumatult hea. No ja juustu jm ikka ka. Kurat, gruusia toite jään ma veel väga pikka aega taga igatsema. Ütlen Levanile, et pean võtma Gruusia naise kasvõi ainult toidu pärast. Ta patsutab oma tekkivat õllekõhtu ja on nõus. Ehkki ta ise veel abielus pole. Mulle tundub, et gruusia meeste jaoks tundub hea toit naisevõtuks adekvaatne põhjus.

Umbes teine meeste seltskonna teema (pärast meie kõigi, Eesti ning Gruusia sõprust) on see, kuidas vene või eriti Ukraina naised on voodis oi kui head. Eino abielluge muidugi neitsitega (mida nad tõepoolest teevad).

Veidi peale kümmet jõuame sadamasse. Mina ja kaks Levani. Vahepeal on asju veelgi edasi lükatud. Levanid võtavad seda enesestmõistetavalt ning samuti seda, et passime selle mõttetu lisatunni sadamas kõik kolmekesi. Hakkan juba sellise suhtumisega harjuma. Seisame kontori ees puu all ning seejärel istume autos ilmselt ikka päris pikalt, ei jaksa kella vaadata.
Kogu rahva viib laevale üks marshrutka. Ma ei lugenudki, kui palju ta lõpuks peab ringe tegema. 5-7? Üks ring võtab aega u 20 minutit.
Olen laeval, kui kell on umbes 13.

Juhtumisi on just sellele laevale on sattunud tüüp, kes oskab inglise keelt. Andro elab Kiievis, tegeleb (kampaania)turundusega ning püüab Ukrainasse kaasa võtta oma äsjaostetud musta bemari.

Kui olen talle kinnitanud, et öösiti ei norska, võtame kajuti.

Esimene laevalõuna tunduks söödav, kui ma ei tuleks just Gruusiast.

Pärast lõunat laev ikka veel ei liigu. Keegi eriti midagi sellist ei tee ka, mis põhjendaks sadamas seismist. Lihtsalt vaikus.

Kell on umbes 5, kui lõpuks liigume. Palju õnne. Batumis UkrFerry kontoris härra poolt öeldud ajast (no kell 10 laupäeval võib juba küll välja minna) on möödunud 31 tundi.
Lõbus on just see, et ega midagi erakorralist ei juhtunudki. Lasti on tavalisest isegi vähem, midagi katki pole läinud. Lihtsalt venib.

Avastan meie koduks olevalt kaubalaevalt leedukeelseid tekste. Ses mõttes oleks raju Mustal merel sattuda vanadele Tallinki laevadele, Regina Balticale näiteks.

Regina oleks samas Greiftswaldi kõrval tõeline metropol. Jah, meil on ka baar, mis tähendab nurka laevasööklas, kus üks meeskonnaliige müüb õhtuti õlut, viina ja martiinit. Seda ainult grivnade eest, mida mul kahjuks pole. Aga Andro ostab mulle õlle mult midagi küsimata.

34tunnine merereis seega igavaks ei kujune.

Laev on olme mõttes muidu täitsa ok. Põhiline, et kajutid on piisavalt suured, akna ning lauaga, mille kohal pistikupesa. Ja siis ongi selline vaikne elu. Räägin Androga juttu, teen oma asju arvutis, vaatan väljas ringi/võtan päikest. Igav ei ole.

Kindlatel kellaaegadel kogunevad kõik reisijad sööklasse, kus Ukraina beibed jagavad kõigile korralikku sööklatoitu. Mulle meeldib eriti üks väga heas vormis keha, võimsate vulkaanina üles seatud vaarikakarva juuste ning tohutult pika ninaga daam (esimesel päeval oli tal nina otsast veidi verine ka). Too laeva megabeib kahtlemata teab oma väärtust. Reisijate seas tuleb ligi 90 mehe kohta 7 naist, kellest tõesti jah 2 on alla viiekümne, paraku mõlemad vähemalt ühe lapsega.

Levanid on mulle ühe blondi ukrainlanna (väikese pojaga) juba sadamas välja valinud. Tema skalbi riputab lõpuks vööle aga hoopis Andro. Samas, vennad ja kajutikaaslased, see on ka minu võit, pealegi, minagi tegin selle nimel tööd. Ja nii palju tööd kui Andro poleks ma eales viitsinud teha. Blond neid olevat endise kuritegeliku liidri lesk. Kõik riided (ka lapsel) on bränditud. Oh seda Dolcet ja oh seda Gabaanat.


9. päev, pealkirjastatult: „mul oleks oma ajast ja elust tõeliselt kahju, kui mul oleks nendega üleüldisemalt midagi peale hakata“.

Laev on sadamas veidi peale keskpäeva. lõunat enam ei anta. Ja siis hakkab pihta või õigemini jätkub. Ma ei viitsi kirjeldada ja te ei viitsi lugeda.
Igal juhul olen Ukrainasse pääsemiseks sooritanud isikliku passimisrekordi. Kui mu 3 minutit passikontrollis saavad lõpuks sooritatud, saab kell 18.30.
Blond pikajalgne piirivalvuritibi loob ülimalt kitsas koridoris korda. Kurjustab üle tunglevate grusiinide, et trügijad saadame päris järjekorra lõppu. Tõmmud mehed õgivad teda pilkudega. Welcome to Ukraine!

Mina vähemalt saan probleemideta läbi, järjekordne blond, aga palju matsakam neiu on minu kui ELi kodaniku suhtes selgelt aupaklikum.
Andro helistab peale 11 õhtul, kui sõidan rongiga Odessast juba järgmise linna poole. Ta peab oma auto eest maksma umbes auto enda väärtuses makse, sest palju õnne, ta olevat nüüd saanud Ukraina residendiks. Varem on ta kaks korda maksnud seetõttu, et on resident ja üks kord selle eest, et ei ole. Moraal: vahet pole, mis seis sul on, maksta tuleb alati.

Passikontrollis leian aga uued sõbrad, kellega koos läbida 18 km Odessasse. Suurte kilest valmistatud kandekottide (sellised ruudulised, millega turumüüjad veavad riideid, teate küll) sangad purunevad järjest, kui ronime üle teetammide ning kraavide. Tüübid peavad asju seljas tassima. Pisike tõmmu vanamees, kellega me kahekesi ühte kotti (aga kõige raskemat) veame (sangad õnneks veel peavad), tahab puhkepeatust, pöörab sealsamas lagedal tühermaal mulle selja ning urineerib valjul sorinal.

Oleme kui sõjapõgenikud, otsime peatust, arutleme, mis suunas see Odessa lõpuks jääb. Lõõskav õhtupäike kuldab sadama industriaalmaastikku, kõht on tühi nagu inimesel, kes ei ole terve päeva midagi söönud.

Odessa peavaksalis ostan pileti. Gruusia sõbrad on kahjuks oma rongist maha jäänud. Järgmine läheb homme. Mõned lähevad bussijaama teisi võimalusi uurima, mõned jäävad vaksalisse, jätan oma koti nende valvata, et midagi lõunaks süüa. Kell on umbes kaheksa. Mul on veel kolm tundi aega. Teen jalutuskäigu. Odessa on kena.

Tagasi tulles märkan esimeses saali nurgas (kunst)nahkjopedega tõmmusid väikesekasvulisi tüüpe, kellest ma igas tavalises olukorras kõige suurema kaarega mööda käiks. Nokkmütsid silmil, püüavad mõned juba magada.

Need ongi mu sõbrad, kes valvavad kogu mu varandust (sh sülearvutit). Kui rõõmsalt nende juurde lähen, pakuvad suitsuvorstisaia.

Siis rongile. Sõber Viktor saadab ja lahkumisel embab.

Viktor on tore mees. Räägib teoreetiliselt inglise keelt, ehkki mitte minuga. Läheb Krimmi tööd tegema. Ütleb, et türgi naised on voodis kõige paremad.

Ja siis rongisõit. Öösel passin mõned tunnid Ukraina raudteesõlmes. Väga uhke jaamahoone ööpäev läbi avatud puhvetitega, millest ostan nii jälgi viineripiruka, et ei suuda seda süüa.
Tõeline ajas rändamine.

Ja siis vahetan ronge ja siis veel ja veel.
Moldova täiesti tühjad maastikud üksikute lagunenud industriaalhoonetega tunduvad sümpaatsed. Sõidan Moskva – Chisinau ekspressis 15 tundi platskaardivagunis, kus peale minu on veel mõni inimene. Väga mõnus.

Moldovast ei taheta mind välja lasta, piirivalvurid räägivad ka Rumeenia-poolsel piiril omavahel vene keelt, ehkki Moldova kohalik keel on ju sisuliselt rumeenia keel. Nojah.

Rumeenia eurolippe nähes läheb tunne kohe mitu korda turvalisemaks. Kvaliteetne arstiabi, tsivilisatsioon. Vähem koduloomi ja –linde maanteedel ning linnatänavatel.

Ja siis Iasist näljaekspressiga Cluj-sse. Pileti hind on ropult kallis. Tsivilisatsiooni eest tuleb maksta.

Gruusiast: poolteist esimest

Alustan väikese reisikirjaga, et näidata, miks hakkasin nädalaga Gruusiat armastama või noh, ärgem emotsioneerigem üle ja parandagem: miks mulle on Gruusia pigem sümpaatne kui ebasümpaatne ehk võib öelda, et reis Gruusiasse oli meeldiv.

Siin läheb vahepeal ikka päris heietamiseks. Aga kui lootsite novelli või muud huvitavat lühivormi leida, siis olete ise süüdi.

1. päev (millest olulisem küll öö): saabumine
Nagu paljud suured asjad, algab ka reis Gruusiasse Tartu vana kaubamaja tagusest parklast.
Vaatan järjest saabuvaid blonde neide ning aiman, et kui tõepoolest nendega koos rändan, siis tähelepanu vähesuse üle me kurta ei saa.

Lätis teeme muidugi nalja Eesti kuiva seaduse üle, ostame kaasa Vana Tallinnat, stiili pärast võtan autosse õlle, vana hea Aldarise.

Riia lennujaam on veelgi kenam ning lennuk mugavamate istmetega kui 2 nädalat tagasi.

Tbilisisse jõuame peale kella 3 öösel. Mul on veidi selline tunne nagu läheks kaine peaga pulma kontvõõraks. Olen Tbilisis elava Viktoria blogi lugenud, aga tema minu oma mitte. Seega on suhe ühepoolne ning ma ei oska aimata, kui rõõmus neidude seltskond mu üle on. Kõik need naistejutud stiilis „seks ja linn“, mis kuuluvad normaalse neiu elu juurde nagu huulepulk või hügieenisidemed.

Aga pool neli öösel ei tahaks Tbilisis üksi seiklema hakata. Eriti siis, kui näen lennujaama ukse ees taksojuhtide müüri. Ongi sellised ohtliku moega kaukaaslased, kel mustad vurrud ja veelgi mustemad silmad.

On ilmselt õige hetk teha väike paus ning rääkida veidi taustast. Põnevus püsib?
Gruusia seepärast, et sealtkaudu Rumeeniasse sõitmine tundus piisavalt seikluslik. Pidi olema veidi nagu perekondlik üritus, aga isa lõpuks ei saanud tulla. Ja siis ma olingi suht üksi, kui Tartus kohvikus istudes selgus, et 3 tsikki (kaks 3. kursuse ajakirjanikku ja üks materjaliteadlane) on minemas sama lennuga, et tsillida koos Viktoriaga nädala Gruusias. Mulle sobiks ka tegelikult selline variant.

Viktoria saabub lennujaama koos 7 kohaliku tüübi ja kahe autoga. Sellest hetkest algab ka minu (ja meie kõigi) pidu (neil on see juba pikemalt kestnud). Kõik on sõbrad, sest sinu sõbrad on ka minu sõbrad ja sinu sõprade sõbrad on ka minu ja minu sõprade sõbrad jne.
Tsikid pakivad end ühte autosse ja lahkuvad, ma lähen koos 4 tüübiga teise. Esimene toost tõstetakse enne autosse istumist, saan hakkama asesõnadega naši ja vaši. Ehkki tegelikult ongi ainult naši, juba kohe, algusest peale. Mul kulub selle mõistmiseks veidi aega.

Linna sisse sõidame igal juhul sõpradena, keset teed 160ga. Väike võidusõit, ehkki tüübid ise tunnistavad, et ega Opeliga bemari vastu saa, samas proovida võib. Püüan mõistatada, kui purjus on autojuht. Neli tüüpi tagaistmel räägivad, kuidas gruusia poisid ongi „takie temperamentnõje“ ning laulavad põhja keeratud poploole peale midagi haakumatut. Loo video on võimas: esimesed pildid öisest Tbilisist tõotavad parimat.

Mulle muidugi antakse aukoht, avatakse ust, tõstetakse kotti jms. Alguses on imelik, aga uskuge, sellega harjub.

Viime asjad Viktoria poole ja siis edasi restorani. Kell on umbes neli, on esmaspäeva öö, tüübid lähevad erinevalt meist homme tööle, aga see ei loe. Esimesed toostid ja kõik muu. Joon head ukraina viina, peale õlut. Esimene hatšapuri avab nädalase toitumismaratoni, mille tulemusel hakkan sarnanema gruusia härradega, kelle puhul saledus on märk tõsistest terviseprobleemidest.

Aga see on tulevik. Praegu on kell umbes 7 ja me lahkume restoranist, et magada alla 3 tunni, et minna vastu järgmis(t)ele päeva(de)le.

2. pealinnapäev.
Linna südameks on turg ning päeva alustamegi sealt. Vabandust, see nüüd küll Euroopa ei ole, lehvitagu nad ELi lippe või mitte.


Paratamatult tekib küsimus, miks peavad nii hea toidu lätted olema sedavõrd haisvad ning räpased?
Kultuur on rabav ning väärib nautimist.

Blondid neiud on turul kahtlemata sensatsioon. Kumu eestlastest liigub meist endist kiiremini. Eespool lihalettidel (kõik need rümbad ja teised) meid juba oodatakse.
Pilt 3 sea muinasjutu juurest (vt eelmine postitus, kus poseerin põrsastega) pärineb loomulikult Tbilisist. Kui teeme Jaapani turistide kombel rümpade (mulle hakkas see sõna väga meeldima, paneks heameelega oma esmasündinudkaksikutele nimeks Rümp ja Könt) ja teistega pilte, haarab lihamüüja ühel põrsal jalgadest, et anda see poseerivale Triinule. Emotsioon on ehe. Siia tuleks vedada lääneeuroopa võõrandunud noored, kes usuvad, et vorsti, singi ja hakkliha valmistavad vabrikus masinad.

Sulaselges Eesti keeles pöördub üks härra mu poole palvega „anna suitsu“. Et eh, ma ei suitseta ega saa kahjuks anda. Siis saan aru, et ega ta midagi muud ju ei mõista, lihtsalt sai aru, et räägime eesti keelt ja meenusid sõjaväeaastad Eestis.
Kõik rõhutavad, et eestlased on vanad sõbrad, inimesed meenutavad rõõmuga nii Tallinnat kui vana tallinnat.

Väike kõhutäis (hinkali, hatšapuri ning salatiga) ning ronime üles mäkke kindlust vaatama. Tbilisi ongi nii uhke, kui ülevalt paistab?

Seejärel vanni. Tbilisi algus on seotud keedetud linnulihaga. Nimelt kukkus kuninga pistrik kunagi ammu jahikäigul koos saagiga kuumaveeallikasse ning kees supiks. Ja kuningas otsustas, et see on väärt koht, kuhu linn ehitada.
Siinse loodusliku kuuma vee basseine pidasid ka näiteks Puškin või Dumas maailma parimateks. Seega turistile kohustuslik atraktsioon.

Kergelt mädamuna järgi lõhnav vesi ulatub basseinis kaelani ning on täitsa mõnus. Vahepeal saab kasta end külma vette. Nii on hea. Tsikkidega kokku lepitud poolteist tundi tundub siiski liiga pikk.

Minuga ühel ajal tulnud tüübid ei paista veel lahkuvat ning rahvast tuleb järjest juurde. Küünarnukitunne on kindlasti mõnus, aga paljaste gruusia vanameestega pigem ehk mitte.

Ma ei ole küll eluohtlikult lühinägelik, aga et paljaid basseinikaaslasi ei taha jõllitada, siis ei ole ümbrust suuremat jälginud, vaid vaadand mõtlikult kaugusse.

Ja kui nii mõelda, täiesti teoreetiliselt, siis soojas vees võiks tõesti olla mõnus oma (erekteerund) peenisega veits mängida. Ma tahan uskuda, et see ei olnud masturbeerimine, sest passisin basseinis umbes tunni. Pärast ohutust kaugusest vaatan, et ega kõigil käed ei käi ka. Lohutav?
See ongi tervendav vesi? Mida need Puskin ja Dumas mõtlesid?
Kas kultuur hakkabki sedavõrd raju olema?
Olen mõtlik.

Õhtul teeme eilsete tüüpide/sõpradega kirikutuuri ja väikese eine. Ühtegi kirikusse ei lähe, hoopis otse restorani. Gruusias on restoranides sageli igale seltskonnale eraldi väike tuba. See koht koosnebki väikestest puumajakestest. Ega grusiinid saakski pidutseda restoranitäie rahvaga ühes suures ruumis, lärm läheks eluohtlikult valjuks.
Tüübid tellivad nii palju süüa ja juua, et hakkab hirmus. Olen aastaid olnud vanaema suhtes ülekohtune süüdistades teda toiduga üle pingutamises. Nüüd näen, et see kõik on jäänud siiski mõistlikuse piiresse.

Kui mu kivile sarnanev magu edastab jätkuvalt valusignaale, lõpetan. Jõuame süüa toidust umbes poole. Kõik need lihad (šašlõkk nt), juustud, maksad, salatid, seened, hatšapurid on pagana head.

Arve läheb kuskile keskmise palga kanti. Tüübid maksavad ega tee teist nägugi.

Mitte liiga vara, aga magama siiski jõuab. Umbes 5 tundi und.

(jätkub kunagi)

3 põrsast

Elasin Roomas neli päeva telgis, sest nii oli kõige odavam. Tundsin end tegelikult hästi. Siiski hakkasin selle aja jooksul mõtlema põhjalikumalt telkide, majade jm elulise üle.
Tuli meelde üks muinasjutt.

Elasid kord 3 põrsakest: vennad Nif-nif, Naf-naf ja Nuf-nuf.
(Jah, nende ema ei kasutanud nimede panekul liiga palju fantaasiat, aga kui sa tood ilmale järjest terveid pesakondi, siis püüa olla originaalne. Eriti, kui kogu bande pidevalt su nisade kallal toimetab.
Te ei taha teada Nifi, Nafi ja Nufi õdede nimesid.
Aga see selleks.)

Kõik kolm olid välimuselt sarnased vilkad seapõrsad, kel käes emakodust lahkumise, oma elu alustamise aeg. Seda enam, et hunt luusis ümbruskonnas ringi ning kõik kolm tunnetasid kõhedusttekitava selgusega oma väärtust põrsapraena.
Kuid et vendade iseloomud olid erinevad, otsustati, et eks igaüks ehitab omaette ja siis hiljem võib perekonniti külas käia. Kui viitsib.

Vanim vendadest, Nif- nif, valis elukohaks ranna, kus luited ja päike, merekohin ning värske tuul. Et aga rannas ehitusmaterjale suurt saada pole ning pealegi kehtib veekogu läheduses ehituskeeld, meisterdas Nif endale kiiresti midagi telgitaolist, mis pakub küll vajalikku peavarju, kuid kaitset hundi eest paraku mitte.
„Ah, vahet pole, lõpuks sureme kõik,“ mõtles ta.

Et aga hunt ei tulnud ega tulnud, võttis Nif rahulikult rannas päikest ning ujus soojas merevees. Vahepeal, kui hullamise tuju peale tuli, käis naaberbangalos (tegelt suht labased urud, aga kes seda neile ikka ütlema hakkab) jänestel külas ja nii see elu veeres.
Nifist oli sirgunud juba parajalt suur kult, kui hunt lõpuks kohale jõudis.

„Oo!“ mõmises too ise mokki lakkudes.
Nif nägi oma kaunilt päevitunud naha ning treenitud kehaga uskumatult hea välja.

Maitses ka.

Lained laulavad aga siiani kurbi laule imekaunist seast, kes päevade kaupa voogudes mõnules. Jänesed ei saanud Nifi kadumisest tuhkagi aru, aga kes seda neile pahaks panna saab.

Keskmine vendadest- Naf naf- oli alati tundnud tõmmet looduse ja metsa poole. Et „metssiga“ oli nende peres nagu kõikides korralikes seaperekondades räige sõimusõna, varjas ta seda kiivalt.

Nüüd, iseseisvana, otsustas ta maja ehitada metsa, seda enam, et korralikku ehitusmaterjali leidub seal palju. Naf armastas looduslähedasi materjale ning planeeris endale ökomaja. Ta oli alati armastanud öelda: “Sa näita mulle looma või linnukest, kes endale küprokist maja ehitab ja siis ütle, miks mina peaksin seda tegema.“

Seistes aga saega metsas puu all, tundus lugu hoopis keerulisem. „Kuidas pagana päralt saan ma tappa terve ja ilusa puu ainult seepärast, et ehitada enda elu kaitseks piisavalt tugev maja? Kes olen mina, et otsustada, et minu elu on tähtsam kui neil uhketel olevustel siin?“

Ja nii jäigi mets sea saest puutumata. Naf kombineeris oma varjualuse mahakukkunud okstest ning kuivanud puudest. Linnud tegid tema onni oma pesad ning erinevad pisinärilised jagasid Nafiga aset.

Kui ühel päeval jõudis hunt lõpuks metsa, ootas Naf teda juba oma onni uksel. „Ära puhu mu maja minema!“ ütles ta. „Musträstal koorusid hommikul pojad, jäta onn alles, sa tahad ju vaid mind.“

„Ok, muidugi, pole probleemi,“ ütles hunt, sõi Naf-nafi ära ning kiitis hiljem veel tükk aega liha puhast maitset, millel kerge puuvaigu ning metsalillede aktsent.
Linnud ja pisinärilised laulsid aga veel kaua oma suurest sõbrast Nafist, puud kohisesid nagu ennegi.

Kolmas vend- Nuf nuf- oli sünnist saati tuntud tugeva iseloomu ning kaine mõistuse poolest. Juba lapsepõlvekodus korraldas ta vendade-õdede söögigraafiku, sest emisel oli piiratud arv nisasid, põrsaste isu aga piiramatu. Olles süsteemi looja ja ainus kontrollija, ei petnud ta aga kordagi. Sedavõrd aus oli ta.

Nüüd otsustas ta ehitada graniidist kindluse kõrgele mäetippu. „See ei saa olema lihtne ülesanne,“ mõtles ta endamisi ning hõõrus rõõmust sõrgasid. Nuf armastas väljakutseid.

Graniidikaevandusest sai üksiti kaitsekraav, suurtest plokkidest ladus ta võimsad müürid. Ühel edevuse hetkel, kivide lõhkamise ajal, tahtis ta väheke suuremat pauku teha, et vennad kuuleks, kuidas ta rassib. „Saatus karistas,“ tõdes ta pärast pimedaks jäämist. Alguses oli Nufil tunne, et mis peremees temast sellele majapidamisele enam saab ja et järsku peaks end kaheraudsega lihtsalt maha laskma, aga siis mõtles jälle, et asju tuleb vaadata positiivselt, sest eks ole nüüd väljakutse suuremgi.

„Ei ole probleeme, on väljakutsed,“ kordas ta mõttes üha: „Ehitada lihtsalt vallutamatu kindlus pole suurt midagi, aga teha seda pimedana- no tehke järele.“
Ja siis veel, et „ei tea, milleks see õppetund hea oli“.

Aegamööda tuli silmanägemine tagasi ja Nuf ei teadnudki, oli ta selle üle rõõmus või mitte.

Ta töötas palehigis nii päeval kui ööl ning kindlus muudkui kerkis ja kerkis. Nufil võttis ausalt öeldes endalgi kõhedaks kui ülevalt müürilt alla vaatas.
„No tulgu nüüd hunt!“ hüüdis ta ning paljad kaljuseinad kajasid vastu.

Ja hunt tuligi.
Kui uhket kindlust nägi, lasi kuuldavale spontaanse tunnustusvile.
Proovis puhuda, proovis lükata, müürid isegi ei värisenud.

Nuf avas kõrgel kindlusemüüris väikese akna, et hõigata hundile midagi kahjurõõmsat, sest ometi selleks oli ta viimased aastad (kui palju neid nüüd õigupoolest oligi olnud?) tööd rabanud, kui too vaatas äkki üles, nägi siga ning hüüatas kohkunult: „Issake, mis sul viga on?“.

Nuf püüdis midagi hõigata, aga rõõmu oli pigem vähe, sest hunt ikka lihtsalt jõllitas ning küsis viimaks: „Mis sa oled end ise siia vangi pand?“.

Nuf tahtis vastu jälle midagi teravat ja üleolevat öelda, aga midagi justkui ei meenunud. Kummaline, kui ta nägi aknaklaasilt enda peegelpilti, siis see oli tõesti hirmutav.

Luider, hallika jumega, märgid rängast tööst kirjutatud jalustrabava selgusega näole ning kogu kehale. Kõver ning lame rõngassaba, jäänud kunagi kahe graniidiploki vahele. Lõhkamistest kõrbend karvad ning põletusarmid.
Ning jällegi: kõhn, oi kui kõhn, sest isegi pizzat ei olnud ta jõudnud lähedalasuvast supermarketist toomas käia.

„Sa oled end ise siia vangistanud?“ kõmises küsimus ta peas. „Jah, olengi, terve elu, teadmatusest, rumalusest, töö-töö-töö, kus on siis see armastus, kus?“

„Kus? Kus? Kus?“ küsis ta endalt raskelt trepiastmetest üles astudes. Ta teadis neid peast, nende arvu, nende kõrgust, kuju.
Ja siiski jäi see pelgalt külmaks kiviks, mis vangistas ning muutis ta elu olematuks.
Siis tuligi juba müüriserv, mis toob vabaduse. Ei, ta ei ole vang.

Õhus maapinna poole lennates tuli Nufile äkki pähe, et tegelikult oli ta ju kogu aeg olnud õnnelik, isegi pimedana, isegi kõige valutavamate liikmetega. Ja see oligi kõige olulisem. „Jumal tänatud, et ehitasin kindluse nii kõrge, et jõudsin kukkudes tähtsaima vastuseni“ oli viimane mõte, enne kui ta vaevatud keha kindluse ees kividel lömastus.

Hunt, kes tegi samal ajal kindluse ümber ekskursiooni, oli asjade käigust siiralt üllatunud.
„Einoh, see oli nüüd küll hull vend. Viin ta siis ikka igaks juhuks naisele, vaatab, kas keedab mingi puljongi kokku.“

Veel sajandeid hiljem voorib aga turiste Nufi kindluse juurde, kus tõmmud kaupmehed müüvad kõigile põrsakujulisi graniitkujukesi ning seanahkseid rahakotte. Lisaks ka helendavaid kaelavõrusid ning Eiffeli torni makette.

Nufi maandumiskohas paikneb kivi, millele kirjutatud „Au töökusele ning tugevale iseloomule!“.

Hundi ja tema abikaasa väljaheited arvatavate Nufi jäänustega asuvad juba ammugi väikeses kabelis kindluse kõrval.

Austajate huuled on graniidist sarkofaagile kulutanud sügavad vaod.

rooma rooma, mu linda

umbes 3 nädalat tagasi põikasin mõneks päevaks Rooma.
maakaardid tänapäeval ses mõttes valetavad, et kiirem, mugavam, odavam rännutee ei käi punktist A punkti B kaardile sirgelt veetud joone järgi.
teed on ajast aega rooma viinud. mis minagi ajaloo vastu saan?
pidin roomast esimese asjana ostma päikesekreemi, mind tervitasid palmid ja apelsinipuud. mis siin ikka rohkem seletada.

olin nagu päris turist. käisin linnas fotoaparaadiga ringi ning vaatasin kuulsaid ajaloolisi turimiobjekte.

see on igal pool tohutu võitlus, sest sinusuguseid on maailmas nii palju.

küll see antiikajalugu on huvitav!

kolosseumi ostsin lõpuks ainsana ka pileti ja sinnagi läksin gruppidele mõeldud järjekorrast. ma ei suuda idaeurooplasena tunnipikkustes järjekordades seista. kuidagi kahju hakkab kogu oma elust ja maailmast üldiselt. meenub lapsepõlv.

piletid olid päris kallid ka. mõtlesin järjekorras inimeste vestlust kuulates (ajalooõpetajad oigaks), et kas see on siis ikka see kõige õigem viis oma aega ja raha kulutada. aga ju siis on.

kui saaks oma silmaga näha ja käega katsuda...

ja siis on tore vaadata kristliku kiriku ajalugu, mis vaatab vastu igalt antiikmonumendilt, kuhu keisri asemel pühaku kuju või rist topitud. see on kummaline. ja vagadusest pajatav vatikan.
ei, ketserlikud mõtted, minge kus kurat.

ühe jalaga neiud vatikani sisse ei pääse. õige ka, ega see mingi sandilaager ole. kerjused las jääda all-linna.

rooma jääbki selleks (igaveseks?) linnaks, kus giidid topivad kilesid fotodele, et mängida mängu "enne ja nüüd". alguses oli muidugi tore, aga teise päeva õhtuks tekkis tunne, et kuulge, saage viimaks üle.
veidi rohkem elu erose näitusel: peenised kui joonia sambad, naised kui karud.

aga telginaabriks olnud hiina neiu ei tahtnud perekonda mängida ning ega ma väga peale ei käinud ka. kassi siiski võtsime.

mercedes benz

tarbimisühiskonna kirkaimad õied Huedinist.
ühe kohaliku copywriteri sõnul on mercedes rumeenias tõsises hädas.
mercedesest on saanud rikka mustlase sümbol.
nüüd on küsimus, et kui paljud mercedese ostmiseks piisavalt rikkad rumeenlased tahavad sarnaneda mustlastele.
see on vana dilemma, et kas omada paari täielikku fänni (kes ehivad su logoga tornitippe) või paarisadat mõõdukat sõpra (kes lihtsalt ostavad su auto).
eks torne ole palju, aga maailmale tahaks ka nii paljut öelda. seepärast pole õige ruumi raisata, ühe tornikese otsa saab panna ka kaks sümbolit. täring mercedese märgi all vihjab, kuidas rikkus kogutud on. õnn ja raha. õige tunde tekkimiseks on kõik need viis korrust kindlasti vajalikud. villa lui saradini viimistlus ei ole miskipärast siiski lõpetatud. ilmselt on pererahva õnn ehk raha otsa lõppend.
sellised poolikuid maju leidub mitmeid. õnn on heitlik.
samas võib elada ka majas, mis ongi poolik. kes kurat lõppeks kõiki neid viit korrust ikka vajab, piisab juba valminud kolmest.
ja siseviimistlus on nagunii asjatu. maja vaadatakse väljast mitte seest.
postmodernistlikud paleed. tegelikult käib tänaval ja siseõuedes ikka traditsiooniline mustlaselu. hiigelsuure ja uhke villa hoovis mängivad lapsed kannavad täpselt samasuguseid riideid kui nende vaesed hõimuvennad agulis. majade rõdudele tuulduma riputatud vaibad on uskumatult räpased.
üks kohalik teadis, et üldiselt elatakse sellistes hiigelmajades ikkagi kogu suguvõsaga (paarkümmend nägu) vaid paaris toas. ülejäänud maja on vaid staatuse pärast.

lõppu paar pilti kevadistelt künnitöödelt. härjad on ehk moodsast põllumajandustehnikast veidi aeglasemad ning vähem efektiivsed, aga seda sihikindlamad. ei tea mitu hobujõudu ära tuleb? kahe peale kaks?

tihe liiklus. ühesuunalisel teel mööduvad hobused härgadest. kolleegid või konkurendid? sõidukid siiski tülli ei kisu, õhkkond on professionaalne. rumeenia rikastub.

mustlastest nii ja naa, nii ja naa

1) nad on õnnetuseks kogu rumeeniale.

kui mustlased hakkasid ennast kutsuma "romas", kaalusid rumeenlased "u" kasutamist sõnas "rumania", mis aga oli teistpidi hirmus, sest venelastega ei taha ju ometigi keegi segi aetud saada (sõnaalguse RU).
väga lihtne on rumeenlast solvata, öeldes, et oot, see on ju see mustlaste maa, oot, sa siis ka mustlane.

2) nad tulid kuskilt india poolt ja keegi ei saa neist päriselt aru.

"ei, nende rahvamuusika on tegelikult päris huvitav"

3) targem on nende eest hoiduda.

nägin, kuidas üks üpris intelligentne kohalik doktorant suhtus kuldhammastega mustlaseite ebauskliku hirmuga, mille tulemusel sai eit talt 25 leid ehk ca 120 krooni. "ma tahtsin näha, mis trikke ta teeb!" jee rait.

tegelikult tunnetavad mustlased üpris hästi, kellele tasub ennustamist pakkuda ja kellele mitte. mul ei ole sellega kordagi probleemi tekkinud. piisab pilgust.

olen nüüdseks näinud nii üht kui teist poolt mustlaselust.

-muusika ja tantsud: täiesti teistmoodi elu ja hingamine.

-mustlashärrad ja daamid linnatänavatel. härrade uhked mustad kaabud, vuntsid, saapad; daamidel pikad värvilised seelikud ja pearätid. eesti turukaupa riietuvad mustlased ei ole rumeenia omade kõrval midagi.

-totaalselt teistmoodi ellusuhtumine, maailma ehedaim kitsh, kõik see, mida näeb Huedini piltidelt järgmises postituses (tuleb ilmselt peagi).

teisalt:

-vaesus, mustus, mida näitavad eriti valusalt nende loomad (hobused!), elukvartalid, lapsed. kui näha kaugeltki mustlasgeto prügimägesid, ei tahaks üldse teada, mis tingimustes elavad nende kõhnad, räsitud hobused. halb, väga halb.

-tüütud lapsed, kes tulevad raha küsima. suncuiusest rongis tagasi sõites hakkas mind hirmsasti tüütama pildil olev noor naisterahvas (7 eluaastat ehk).

mulle tundub, et rumeenia võiks olla pedofiilide paradiis. oleks loogiline, olles religioosne ja konservatiivne, jäävad peidetud ihad ning väljendamata seksuaalenergia.

nojah, igal juhul küsis pildil olev tüdruk raha ning kui ma ütlesin, et ei anna, siis hakkas ta end mu vastu hõõruma. varasemad kogemused? karm teema. aga ma pidin ta lihtsalt kraedpidi oma kupeest välja tirima. ja ikka tuli ukse peale tagasi ja kordas "pusi, pusi", mis peaks tähendama kohalikus keeles "musi". ja näitas käega, et raha, raha.

kusjuures lapsi saaks siin ilmselt väga odavalt. emadel-isadelgi oleks hea meel. raha ei haise. vähemalt alguses.

kirbuturg

see ongi nii, et tuled kohale, laotad murule kõik, mis sul maailmale pakkuda ja hakkad kauplema. sortiment on lai: supermarket igal linal.

- pühakupiltide kõrval videokassett ungari pornofilmiga, mille kaanel imeb plaatinablond daam midagi suurt ja musta (soku peenis?). viie minuti pärast on zooporno kadunud, ilmselt leidnud uue ja peagi ka rahuldatud omaniku.

- windows 95 poolakeelse manuaali väärtuse tõstab taevani värviline kaanepilt.

- õliste mootorijuppide vahel petersellikimbud, mis möödaminnes garaaži kõrvalt kaasa haaratud.

- eksinud ja peremehe kaotanud loom on ärevil, eksleb rahvasummas ringi ja hirnub. saata kodutute hobuste varjupaika või otse lihunikule? ribisid näeb lugeda ning neid on üllatavalt palju.

oleksin endale peaaegu ostnud rahakoti, sest mis on tõenäosus, et sama rahakott varastatakse teist korda uuesti?

mingi koduigatsuse teema?
ma ei usu.
vanaema ütles eelmisel nädalal telefonis, et nüüd sa oled küll juba nii kaua eestist eemal elanud, et edaspidi enam ei taha.
ma ütlesin, et jajah.

loomulikult on eestisse maha jäänud inimesed väga tähtsad. tähtis on teadmine, et mingid kohad on seal alles ja üldse mitte väga kaugel (eelkõige emotsionaalselt, ma ju mõtlen eesti asjadele palju).

tegelikult olen lihtsalt liiga vähe ära olnud ilmselt.

ja siis ka üksiolemise idealiseerimine, sest ega ma näiteks tänagi suhestusin jalutuskäigul pigem ruumiga, cluj'i kui kohaga. et ruumil ongi palju kihte. kellegi roosaks värvitud rõdu kuulub minu linna, on ka minu oma.

siin jääb üldse olemiseks nagu rohkem õhku. vahel on see hea, praegu näiteks.

täna need 3 tundi linnas oli puhas rõõm.

kodus nagu ununeb see kõik ära.

paik nii hell

selge ja vaikse ilmaga sobib 12 soojakraadi siin päevitamiseks.
vilus ja tuulega on 12 kraadi nagu 12 kraadi ikka või isegi hullem.
ja kui linnas kõndides vahetada päikselisi ja päikseta tsoone, oleks vaja täiesti erinevaid riideid. vahepeal on palav ja siis kohe jälle jahe.
lõpuks hakkab tervisele.
olen nüüd juba tükk aega käind ringi kerge kurguvaluga. olin haige ja sain terveks, aga mitte päriselt.
nüüd otsustasin lõplikult terveks saada. üks arstitudeng arvas, et sellise kurguga peaks tegema kerge antibiootikumikuuri.
nüüd teengi: iga 8 tunni järel üks tablett. umbes 7 õhtul, 3 öösel ja 11 hommikul. selline on mu elu rütm siin.
juba ongi päris hea.
viimane aeg ka, sest kolmapäeval sõidan Rooma. 4 päeva turistielu seal ja siis Riiga. pool päeva turistielu ja siis Tartu.
pühapäeva (15.04) öösel olen Eestis.
2 nädalat turistielu.
seejärel Tbilisisse. nädal turistielu Georgias, misjärel teekond turistina läbi Ukraina, Moldova, Rumeenia.
siis tagasi kodus.
ongi nii?

orestes ja oidipus

Kas see hakkabki nüüd kultuuriajakirjandus olema?
Ma ei tea. Ehk mitte.
Kultuuriajakirjandus olevat kõige ebapopim.

Täna jõudis ooper igatahes kaasaega.
Premiera operei-teatru "Oreste-Oedipe" va avea loc miercuri, la Opera Nationala din Cluj Napoca, la orele 19. Regia artistica a spectacolului este semnata de Rares Trifan. Scenografia ii apartine Cermencitei Brojboiu, iar coregrafia Melindei Jakab. Dirijorul orchestrei este Cornel Taranu.
Seekord siis prantsuskeelne ooper rumeeniakeelse kavalehega. Õnneks oli kogu lugu nii segane, et keegi ei saanud nagunii midagi aru.
Pärast vaheaega oli saal oluliselt tühjem.

Tuleb tunnistada, et isegi etenduse lõpus ma ei teadnud, kumb peategelane oli Orestes ja kumb Oidipus. Üks pidi kavalehe järgi olema tundlik ja teine julge (nii palju sain rumeenia keelest aru). Näitlejate valiku tõttu (ilmselt paratamatu suhteliselt väikses ooperimajas) taandus asi sellele, et üks oli lihtsalt alla kolmekümnene dramaatiline tenor ja teine üle kuuekümne tüse bass. Ja siis veel nii, et noor oli julge ja vana tundlik, keda ahvatles vastavalt Elektra või sfinks (kavalehelt).

Siinkohal kiitus daamidele, kes neid osi mängisid. Kui sa oled keskmisest tüsedam ooperilaulja, siis on paljaste rindadega ning läbipaistva kollase seelikuga sfinksi kehastamine tõsine asi. Ja laulda sealjuures väga hästi. Kena.
Etenduse ajal arvasin, et Elektra ja Oidipuse ema on üks sama inimene. Tegelikult ei olnud. Alles aplausi ajal, kui näitlejad kummardama tulid, sain aru, et need sarnased naised (samasugune kostüüm ja üldisem väljanägemine) olid hoopis mõlema peategelase emad, kes korduvalt väga kujundlikult tapeti. Ma juba hakkasin mõtlema, et miks see üks õnnetu naine neile kogu aeg ette jääb.
Detailid ja kunstnikutöö suurepärased, muusika, lauljad ja orkester ka.

Pärast ooperit võtsin Spiidist kiire burksi (kana ja friikatega) ja jalutasin kolme paksu neegri järel ühikasse.

tabula rasa

Maslow püramiid tundub siin mitmel puhul mitte kehtivat. tänasel kontserdil oli pigem vähe rahvast, neil vähestel samuti ilmselt valdavalt sooduspiletid (u 24 kr).
ma ei taha teada, mis on orkestrantide palgad.
oleks nagu emotsionaalselt raskem sooduspiletit küsida.
orkester on sellest hoolimata väga hea.

mulle meeldib kaasaegne muusika. täna oli paljudel silmnähtavalt igav.
pärti oli siin kummaline kuulata. saal ei ole päris õige: liiga valge ning väga nagisevate toolide ning põrandaga. "Tabula rasa" on meditatiivne ja kui lapsed jooksevad samal ajal ringi, siis ei jää teosest kuigi palju alles.
sellegipoolest tänu ja kiitus orkesti kontsertmeistrile, kes sel nädalal loobus oma tavapärasest rollist ning mängis Pärdis soolot. suurepärane. Dorina on pikk ja väga kõhn hallipäine naisterahvas, kes ilmselt õmbleb endale kostüümid ise. viiulit mängib siiski paremini.

järgmine kontsert on pühapäeval. seekord kammermuusika kunstimuuseumis. mõnikord peab barokki ka kuulama.

kultuur ja elu

et ei jääks mulje nagu ma ei teekski siin midagi asjalikumat, kui vahiks ainult loodust, siis ma pean rääkima ka muudest asjadest.
tegelikult on mul siin tihe graafik.
näiteks käin ma igal reedel Cluj filharmooniaorkestri kontserdil. tavaliselt on kavas ooperi avamäng, (klaveri)kontsert, seejärel vaheaeg ja siis sümfoonia.
erinevalt varasematest nädalatest mängitakse täna uuemat muusikat. ja nüüd tähelepanu, eestlased! mängitakse ka Pärdi "Tabula rasat". kaspole uhke?
kui üle-eelmisel korral Kauflandis (supermarket) lasti Vanilla Ninjat, siis tardusin eestluseuhkuses. väike Lenna on siiski eestlane! ja aasta seksikaim.
sümfooniaorkestri kontserdid maksavad siin alla 25 krooni. (Ninjad supermarketis olid muidugi päris tasuta.)
ooperid ja balletid on ka maksnud kas umbes nii palju või olnud tasuta. esimesel nädalal käisin Verdi Don Carlot vaatamas, mis oli väga tore. siin võtavad noored krõpsupakid ja cola ooperisse kaasa ning istuvad põrandal ja treppidel, sest kohti ei ole piisavalt. etendus oli väga hea ja ilma piletita muidugi. ma istusin ka trepil.
sel esmaspäeval käisin balletti vaatamas. oli ka tasuta. kahjuks miskipärast ei olnud orkestrit. suurest pettumusest me teist vaatust vaatama ei jäänud. noored (romeo ja julia) meie lahkudes igal juhul veel elasid.
no ja nii ongi.

looduse standardpakett (hingemattev)

et pühapäeval Cluj-sse jõudnud Jaan pidas oma kesk-euroopa ringreisil Rumeenia atraktiivseimaks küljeks loodust ning külaelu, sõitsimegi sel nädalal pea iga päev linnast välja. siin mõned pildid (unustasin oma fotoaparaadi, pildid Jaanilt) ja selgitused kolmapäevasest (pikimast ja põnevaimast) reisist.

Cluj ühendus naaberlinnadega on tegelikult hea, ehkki selle adumiseks tuleb appi võtta intuitsioon, muud võimalust lihtsalt ei ole.

näiteks minibussid Turdasse väljuvad suvalisel tänavanurgal (ilma mingi viite või sildita) vaba graafiku alusel. ehk siis lähed kohale ja kui bussijuht tunneb, et nüüd tahaks startida, siis stardibki.

Turda on mõnus väikelinn. vaatamisväärsustest jättis postkaarteostmapaneva mulje sealse soolakaevanduse katedraalimõõtu koobas, disaini- ning arhitektuuriimed nii elupikkades käikudes kui ka koopas eneses. ja palju soola muidugi.
pidin kohalikule kunstidoktorandile tõdema, et tuule lihvitud koopaseinad ning hiigelsuur kaevandus on senini parim näide kohalikust arhitektuurist. ta nõustus.

Turdast Cheile Turzisse ei pääse samuti kuigi lihtsalt (nüüd ei aita isegi hea intuitsioon). me võtsime takso. u 20 km ots läks maksma alla 100 krooni. jajah, pagana kallis on siin see reisimine.

Cheile Turzii on mäekuru, kus saab teha paarikilomeetrise matka kaljude ja väikese jõe vahel. et siis nagu Rumeenia looduse standardpakett.

igal mäel on oma koobas. kahjuks unustasime taskulambi kaasa võtta, mistõttu koopa sügavus jäi seekord avastamata. varasemad rändurid olid jätnud koopasse jälgi: kes kraapis midagi seina sisse, kes puistas laiali oma olmejäätmed. kahetsusväärselt

paljud on koobast pidanud millegi wc-sarnaseks, mis ei ole tegelikult üldse nii kena.

vihje pildi mõistmiseks: naabermäe koopa inimesele soblik (normaalse ukse mõõtu) sissepääs on see alumine ja väike. lihtsalt proportsioonide mõttes ehk oluline.

et teha elu põnevaks, ei läinud me tagasi sama teed, vaid otsustasime ronida mäkke. selle idee mõistlikkus kahanes ronides iga sammuga, kuid kasvas mäel olles ja edaspidi. nüüdseks tundub suurepärane.

ma eelmine nädal olin haige. ilmselt mitte jõkkekukkumisest Sununcuiuses, millest oli haigestumise hetkeks möödunud juba ligi nädal. pigem mingi suvaline külmetus nt nädalavahetuse väljasõidult. paar päeva oli kõrget palavikku ning seejärel ootamatult kaua kestev väsimus ning muud haigusjärgsed nähud (köha, nohu, kerge kurguvalu).

mäkkeronimine oli seetõttu päris tõsine pingutus. siin need mäed ei hellita ka, on ootamatult kõrged. umbes viis puhkepausi. mäeharjal tuli omakorda valida, et kas minna tagasi (ca 3 km+ ilmselt jälle taksosõit) või edasi (ca 6 km, et jõuda Tureni nimelisse külla Cluj-Turda maanteel).

mis see 6 km ikka ära ole. väga ilus matk.

Cluj-sse tagasi sõitsime igal juhul kiirabiautos. sellest aga juba kunagi edaspidi.

sununcuius ja kogu ilu

eraklikule põhjaeurooplasele sobivalt sõitsin kolmapäeval loodust ja külaelu vaatama. läksin üksi ja teistele isegi ei öelnud. ma ei tahtnud sotsiaalset üritust.

sununcuius on küla clujst 98 km kaugusel. rong sõidab sinna 3 tundi.
rongisõit ise oli väärt atraktsioon ja nii ta mõeldud oligi. istusin minnes ühes kupees (siin on sellised eraldi boksid isegi kõige odavamas rongis) toreda rumeenia tädiga, kes end minu rumeenia keele mitteoskamisest häirida ei lasknud. eestist ei olnud ta midagi kuulnud. ma ei hakanud liiga pikalt seletama ka.
kui palusin tal kaardi pealt näidata, et kus ta maha läheb, siis kaldus sinna bulgaaria kanti pigem. aga väga asjalik olemine sealjuures. ja esimese asjana ütles, et ma kindlasti kindad taskusse paneks, muidu kaovad ära. kell oli 7.42 hommikul ja väljas oli olnud väga külm.

kusagil bulgaaria kandis siis (tegelikult küll Huedini) läks tädi maha, lehvitas veel väljast. mul jäi veel pool maad sõita. Huedini tagustel mägedel nägin ka lund. sel talvel on see rumeenias pigem haruldus.


kui rongiaknast näigin pidevalt kenasid külasid mägede vahel, siis sununcuius päris ehmatas alguses oma kommunismiaegse industriaalarhitektuuriga.
ega küla ise mingi vaatamisväärsus olegi, küll aga inimesed ja nende elud. asju aetakse suuresti hobustega. esimene pilt on tehtud isegi ühe väikelinna peatänaval (sinna jõudsin tagasiteel). selline parkimisplats, kus sotsialiseeruvad nii sõidukijuhid kui sõidukid (st hobused) ise.siin pildil aga sõnnikuvedu suncuiuses. sellised rajud tüübid ongi igal pool. enamik ei vea sõnnikut, vaid istub ja joob õlut või midagi. mis sa muud ikka teed. no nagu külaelu sageli eestiski.
kohe sealsamas asub aga uhke villa (kohalikul skaalal) ja loomulikult, villa ette on pargitud ka traktor. hobused, häbenege. jah, ja see helesinine asi maja taga on välibassein.

turistidele näidati külast viidaga suund kätte ja nii ma ei pidanudki küsima hakkama. sildil oli täpselt, et camping on 10 min ja koobas 20. ma ei osanud arvata, et kas autosõitu või jalutamist. ausalt öeldes ei ole siiani päris kindel.
ka teistpidi osutusid need arvud väheke ebatäpseteks, sest telkimiskohad ja koobas asuvad kõrvuti.

loodus on hullumeelne ja pildile seda ei saa. ümberringi mäed ja justkui kajaki või kanuuga sõitmiseks loodud jõgi. väga ekstreemseks sõiduks. kunagi suvel sõidan ka.

sellel ekstreemsel jõel omakorda sillad, kus mitmed plaadid vahelt puudu. julguseproov: roostes rippsild üle laia kiirevoolulise jõe.



väiksema jõe ehk isegi oja kaldalt leidsin matkaraja. ainus sealne infotahvel hoiatas rumeenia keeles rästikute eest. muust ei saanud aru, kui sellest, et neid olevat siinkandis rohkesti.



suht kena seis: olen üksi kohas, mille nime ma ei tea ja tegelikult ei tea mitte keegi, et ma sellisesse kohta läksin; mu telefonil ei ole eriti levi ja ma ei oska kohalikku keelt. selles seisus tahad just rästikuga kohtuda.
aga mis seals ikka, olin metsas ja mäkke ronides veidi ettevaatlikum.

paraku mitte toda väikest jõge ületades. kivid olid uskumatult libedad.

sellel pildil olen ma tegelikult päris märg. libisesin selili jõkke: jalad läbimärjad, seljakott, selg samuti. ilm ca 12 kraadi ja kell 12.20. esimene rong tagasi cluj-sse väljub umbes 16. külas pole ka korralikku kohvikut või üldse kohta, kus olla.
õnneks oli koti sisu kuiv. fotoaparaat, raamatud jms. tegin endast kukkumiskohas mõned pildid. et see pilt ongi üks neist.
külm hakkas ka, sest mäekurus ei olnud üldse päikest. jalutasin (lõpuks jooksin, sest tõesti veits jahe oli), et leida päike üles.
viimaks leidsingi.
selline koht. pildilt ehk ei saa arugi, aga tegelikult on see kaljunukk paarikümne meetri kõrgusel.
imekaunis vaade, tuulevaikus ning päikesepaiste. võtsin lõpuks isegi kuiva särgi seljast. lihtsalt päevitamise eesmärgil. umbes poolteist tundi pikutasin seal, siis olid teksad, sokid, kott ja jope kuivad. tennised mitte päriselt.

elu on jõle kena.

kui märjana tollele kaljunukile ronisin, tundus, et just seal võtavad ka kõik kohalikud rästikud päikest. lohutasin siis end, et valisin suremiseks vähemalt uskumatult kauni paiga. jah, rumeenia loodus väärib avastamist.

aga jah. ok. mis edasi? läksin siis koopa juurde ka.
koopa lähedal väikses majas elavad eraklikult kass, koer ja härrasmees, viimane tegi 3 lei eest mulle koopas ekskursiooni. koobas on tõesti väga suur. see kassiga pilt on mõneti petlik. suurust võiks arvestada silla järgi. see hele asi, mis koopani viib, on sild, mitte mingi traat. muljetavaldav.



nii. siis oli aeg midagi süüa. jalutasin tagasi külla ja tõepoolest, kena nõukaaegset eesti külasööklat meenutav koht kandiski silti restoran (vm sellesarnast rumeenia keeles). laudkond külamehi (vt esimest pilti) mängis kaarte ja jõi õlle.
teenindav neiu sattus välismaalast nähes segadusse, vabandas, et ta ei räägi inglise keelt ja on tegelikult hoopis sekretär. ma küsisin menüüd ja ta püüdis seletada, et neil on ainult liha. siis läks kööki ja tuli tagasi külmutatud kotlettide karbiga. väga hea, võtan kaks.


pildil olen esimese juba lõpetanud. suure koguse sinepi ja õllega väga kena eine.


ja egas midagi. tagasi koju.


raudteekultuurist kirjutan kunagi edaspidi. rongiga sõitmine on siin omaette lõbu. kõik need tunnid ja päevad.

nüüd ma ei viitsi enam rohkem kirjutada.
aga kui cluj-sse jõudsin, läksin otse Kärdi juurde peole. tennised olid selleks ajaks täiesti kuivad.