olme-olme-olme

Nüüd kirjeldan elus olulisimat: olmet.

Nagu varemgi öeldud, on elu üldiselt ilus.

Välistudengid majutatakse ühiselamus A1, mis pidi olema saadaolevatest parim. Usun ka, sest toad on küll väikesed, aga kenasti renoveeritud, näiteks vannitoas olen kraanikausi ja wc-poti esimene kasutaja ning selle üle ka väga uhke. Toas on eraldi väike Rumeenia köök ehk siis kapid ja külmkapp ilma kraanikausi või pliidita. Täisvarustuses köök on koridoris ja samuti suhteliselt kena.

Ühiselamu asub toredas kohas mäe otsas ja õnneks päris kesklinnas. Peaväljakule läheb jala umbes 10-15 minutit.

Rõõm ELiga liitumisest pani ülikooli alandama EList pärit tudengite üüre, mistõttu ma maksan kuus 150 LEI-d ehk ca 690 krooni. Internet juurde 10 LEI-d. Aga seda kogu kevade peale ehk sisuliselt on nett tasuta. Piinlik (aga siiski veel talutav) on see, et vaesemad kohalikud maksavad kehvemate tubade eest rohkem.

Toad on kahesed, kuid minu paariline pole välja ilmunud. Asjadega kursisolevad Hispaania ning Austria neiud arvasid, et ehk nii jääbki. Ma ei kurdaks.

Voodipesud on olemas, toidunõusid mitte. Täna varustasin end elementaarsega, seega sellega muret ei ole. Juba eelpool mainitud neiud on ka suhteliselt lahked omi asju jagama. Näiteks saan teha tee nende veekeetjaga äsjaostetud termosesse ja seda siis siin toas vaikselt juua.

Kuivõrd väljas süüa on odav, siis ega pole probleemi ka. Põhilised asjad ja hommiku-/kergeks õhtusöögiks vajaliku saan hoida külmkapis.

See oli puhas ilu, nüüd veidi ebameeldivamast.

Esimene haisting tuppa astudes oli suht jõle hais. Toas on varem sees suitsetatud ja mitte vähe. Pehme mööbel haiseb ikka päris hullusti. Olen asunud probleemiga võitlema. Lõhnakuusk lisab meeldivalt imala sidruniaroomi, supermarketi kassas selgus, et valitud õhuvärskendaja sees olev haisev seebimoodi asi on täiesti hallitanud ja seega kõlbmatu. Uut ei jaksand teisest poe otsast tooma minna. Vannitoas levitab mingi sinine ollus WC-potist mere ja tuulte lõhna.

Tegelikult lõhnadega harjub ära ka.

Järgmine meel, mida ühikas ei hellita, on kuulmine. Muidugi oli neil siin praktiline kasutada kõikjal sisuliselt vannitoauksi, millel klaasi asemel ühekordne plekkplaat ja mis tervikuna hoiab veidi kiiva. Siis on veel väikse koridori ja toa vahel klaasiga uks, mis aga täielikult ei sulgu. Elust eralduda eriti ei saa ja need pagana lõunaeuroopa noored elavad nii täiel rinnal kui koplist pääsend noorloomad. Puhas rõõm ja tümitav träänsmuusika. Ja erinevad romaani keeled.

Aga jällegi, eks tunnen minagi südames neist rõõmu.


Lõppu tänane pildimäng:

1. pilt (äraarvamisel 10 p)



1. vihje: rumeenias ei kasva siiski päriselt palme, siin on talved selleks liiga külmad (9 p)








2. pilt (4 p)



2. vihje: pildistamiseks ei väljunud ma oma ühikatoast ja tegelikult tegin kõik pildid ühes ja samas ruumis. (2p)








3. pilt (0 p)



3. vihje: rumeenlased armastavad ilusaid asju.







Lõppu veel fotoklassikat: enda pildistamine vannitoapeeglist. Itaallased möllavad, eestlane fotografeerib WC-s. See ongi kultuuride peamine vahe.

esimene kohtumine

vaade aknast: cluj - napoca. (pisut ebatavaline esimene korruse kohta.)

väga tore linn on, elamistingimused ka. kirjutan edaspidi pikemalt saabumisest jms.

kui pildistasin, jooksis üks koer siia. selline tore krants.

ja nüüd on juba koerte kari. umbes 6 looma. hetkel pildile ei saanud, aga nagu kuulda olnud, elavadki nad siin. koer on ju inimese parim sõber.

minibusz

Kurat, jah, ongi tõeline minibuss. Õnn samas, et üldse peale sain, sest 11 reisija jaoks on siin 12 kohta, täismaja puhul bussijuht käike vahetada ei saaks.

Tegin õhtu strateegiliselt rumalaima otsuse, kui kolisin bussi startides üksikult uksealuselt kohalt tagumisele pingile, mis oli täiesti tühi. Tundus, et oleks nagu rohkem ruumi ja üldse saaks arvutis asju vaadata, ülejäänud buss ei vahiks. Paraku oli bussijaam alles esimene peatus ning põhirahvas tuli peale lennujaamades. Just mitmuses, selline gradatsioon, kus esimeses lennujaamas pidin loovutama oma neljast kohast ühe. Olemine oli veel täiesti mõnus. Teises lennujaamas tulid tagumisele istmele rumeenia ema oma tütrega (kes ka hea kogukas ja vana juba). Nüüd on kitsas. See värk kestab 8 tundi. Jah tõesti, just nii. Aga samas naljakas ka. Ees kõrvalistmel lasi just üks oma istme alla. Oo rõõmu, tagumised istmed ei käigi alla. Krt, kui mu eest ka iste alla läheb, pean lõpetama nii kirjutamise kui ka inimväärse elu. Ehk kõik ei sõida Cluj-sse välja? Nojah, eks siis tulevad uued emad lastega.

Ungari raadiojaam üürgab. Kell on 22 läbi ja disko algas. Õnneks istub tütar mu poolel. Seegi hea, sest kaheksa tundi emaga tantsida ka ei tahaks. Meie kehad võnguvad ühes rütmis, ehkki õnneks buss liiga hullult ei raputa. Jälle ilmselt loll märkus, sest sõidame Budapestist välja viival suurel teel. Hommikupoole ööd tervitab juba Rumeenia.

Peaks aknast välja vaatama, siis oskab pärast tagasi tulla, sest kes teab. Siia jäävad ju nii Buda kui Pest. Mõlemast on kahju. Pestist isegi enam.

Kadrilt sain retropornot. Multikaid ja muud. 100% hardcore. Peaks vaatama. Või ei, las praegu kestab bussidisko, eks siis öösel. Szolnok on 30 km eespool. Pimedas on hea sõita.
Ei, Szolnok jäi. Mingi eriti naljaka nimega koht on eespool. Püs... ei jõudnud lugeda.

Tütar on naaldunud ema õlale ning magab, ema magab ka. No niipalju ma siis neid köita suutsingi. Häbilugu. Aga samas jääb mu küünarnukile nii veidi rohkem ruumi. Et ärgu neiu solvugu, mu meelest tegi ta ema valides kenasti ja ega ma tahagi nende vahele tulla.
Oo, tütar virgus, võttis jope ära ja paljastas sätendava kampsiku. Jumal tänatud, ikka ongi disko, ma juba hakkasin arvama, et olen valesti aru saanud.

Palju õnne, Rumeenia. Piiril ma erilist huvi ei pakkunud. Piirivalvur veidi sellise näo tegi, et vahi, mis nüüd. See on see ELi odav tööjõud, valgub riiki, nüüd siis juba ka Eestist.

Rumeenia pere lahkus tundmatus linnas peagi pärast piiri ületamist. Tegelikult nad olid toredad, lihtsalt paiknesid mulle veidi liiga lähedal.

Ilge disko käib. Kell on kaks läbi, on seega öö ja otse mu kohal olevatest kõlaritest tuleb nii vali muusika, et pleierit ei saa kuulata. Jee, mu ainus naaber tagaistmelt ütles midagi oma eesistuvale sõbrannale ja see ütles midagi juhile, mispeale muusika läks vaiksemaks. Rõhutan, et vaiksemaks. Ja sellised 90ndate alguse idaeuroopa diskorütmid. Nüüd siis juba plaadilt.

Püüan magada.

aastapäev

Vähest kodumaa-armastust ravib elu välismaal. Kahe nädalaga ei ole muidugi mõtet tulemusi loota, ravim vajab pika-aegset tarvitamist ning teatud juhtudel esineb ka resistentsust. Ma ehk olengi üks sellistest juhtudest? Või tegelt ei, ma ju armastan kodumaad niigi. Mul pole ravi vaja.

Vabariigi aastapäev Budapestis pidi olema eriti patriootlik ja oli ka. Tantsisime Uku ja Kadriga kaerajaani jt olulised rahvatantsud (oige ja vasemba?) ära, sõime pidulikult saia salaami, juustu, kurgi ja müstilise ungari terava majoneesisalatiga. Kadri ei söönud, tema sööb kodumaist Ungari õuna.

Seejärel esines president TH Ilves räpiga (aastapäevakõne topeltkiirusel hümnile).

Õhtul toimus Budapesti eestlaste väike pidu, kus muuseas selgus, et:
- eestlased ongi laulurahvas;
- sugulaskeelt õpitakse ja õpetatakse päris palju;
- eestlasi leiab igalt poolt (ka Rumeeniast ja isegi Cluj-st);
- kamapallid on ootamatult head;
- 2 nädalat ei tekita Eesti-igatsust, aga 2 aastat ilmselt juba võib.

VIII

siin nummerdatakse linnaosi, et neid seejärel reastada. 8 esimest moodustavad südalinna ning 8. ongi südalinna viimane. siin elasid/elavad paljuski mustlased ning muu vaesem rahvas.

agul on loov. inimeste elud paistavad nagu rohkem välja, selline puhas materjal, et kui ettevaatlik ei ole, võtab veidi hinge kinni.

järgmisel pildil on Uku muljetavaldav sisehoov, mis erinevatel inimestel tekitab erinevad muljed. see ei ole agul ka. mulle siiski meeldib.
sisehoovide intiimne avalik ruum ongi väga põnev, budapestis on pea igal majal sisehoov.

paljud VII linnaosa sisehoovide rõdud olid toestatud, ei pea muidu aktiivsele elamisele vastu.
2007. aasta kesk-euroopas.
poed ja kohvikud.
sovietiaegseid maju toredas naabruses. jah, muru ongi siin nii roheline. tean küll, et eestis püstitatakse külmarekordeid, aga uskuge, kevad on ka tore.

vorst vorsti vastu

Distantsilt näeb paremini, kes Eesti poliitilistest jõududest mõtleb rahva heaolule. Ausalt, kui mu palk oleks riigiametnikuna 25 000 krooni, siis lõbutseksin Budapestis veelgi enam. Tunneksin end viimaks inimesena.

Käisin valimas, kuid Ungari Eesti saatkonnast ei antud selle eest viinerit ega banaani. Eestist ei teatud neile saata, ma polnud ette teatanud.

Punastest tellistest saatkonnahoone on loodusrahvale kohaselt mähkunud viinapuuväätidesse ja muudesse ilutaimedesse. Sinimustvalget vimplit korralik perenaine enam lapiks ei kasutaks, liiga räbal.

Ukse leidmine on samuti väheke keeruline, sest majas elavad tavalised Ungari inimesed, kes kasutavad sama sissepääsu, mistõttu see näeb välja nagu kortermajal. Mulje on ses mõttes õige ka. Härrade/prouade Szabo ja Mikolaši nimede kõrvalt leiab saatkonna uksekella. Läheks enne valima minekut Szabode juurest läbi ja jooks tassi kohvi?

Olin Ungari teine hääletaja. Ruumisviibijate valimisaktiivsus tuleb samas ilmselt 100, sest kõik olid väga aktiivsed.

Saatkonnas välja pandud üldnimekirjad väljendasid tõsist maaparandustööd Eesti poliitilisel maastikul. Ega ei ole viimasel ajal jälginud ka nii täpselt. Õnnitlesin juba Mailis Repsi (magistrikraad Budapestist!) ja ülejäänud KE raudvara rohelistega liitumise puhul (ilmselt Eestis ongi kevad väga varakult saabunud!), paraku olid prinditud lehed köidetud lihtsalt väga vales järjekorras.

Elust veel. Kõne rumeenia tädile (Diana) kinnitas kahtlust, et nende esialgselt välja öeldud semestri alguse kuupäev 15. veebruar ongi täiesti vale. Tegelikult algab trall 26. ja praegu on seal üldse vaheaeg, mistõttu ma oma ühikakohta ei saa. Tulgu esmaspäeval.

See tähendab, et elus on liiga palju aega ja Ukule algselt öeldud mõnest päevast on saamas juba liiga palju rohkem. Mingi külmetus või asi on ka, et seiklema ei kipu. Võibolla näiteks Bukaresti ringi siiski teeks. Oleks selline 14 tunnine rongiring.

Ostsin Rumeenia LonelyPlaneti ja nüüd õpin seda riiki tundma. Täitsa uhke. Kaardi järgi Cluj naabruseks liigitatud kohtadesse sõidab rong minimaalselt neli tundi. Bukaresti koguni seitse ja pool. Aga piletid on odavad ja inimeste vaatlemiseks/tundmaõppimiseks on rongist vähe paremaid kohti. Aega mul ju jagub.

NB. Oluline autorikaitseline tähelepanek! Et olen sageli fotoaparaadi unustand, kasutan siin leheküljel teiste kunstnike töid. Subkultuur 2 ja terrorimuuseumi puhul autoriks Kadri ning subkultuur ühel Uku. Sel lool ka. Tänud neile.

SUBKULTUUR 2

Üks Apollo kosmosetiimi liige kolis kunagi ammu budapesti, hakkas siin naiseks ning avas maa alla kaevatud urgudes populaarse klubi.

Üldse hakkasid mõned härrad rindu kasvatama. Oli kevad.

Aja möödudes selgus, et õied ei vilju. Jäi vananev ihu, mis kasteti magus-kreemjasse glamuuri. Sest nii on, et puuder katab kõik. Muudab maise taevaseks ning annab inglitiivad. Apollo-mees teadis seda või sai teadma.

See oli Almodovar ise, see oli karneval. Maailmas elavad uskumatud inimesed, kõiki täielikult mõista pole vajagi, rõõm jääb sellegipoolest.

Tolle maailma elanikud teevad nädalast nädalasse asju, mille vältimatuks eelduseks on usk enda taevalikkusesse. Ja ehk see siis lõpuks ongi taevalik?

Üks tore ungarlane ütles, et ungarikeelsete vahetekstide mõistmine labastanuks kogu mulje. Et tegelikult on glamuurse seltskonna igapäevane maailm pisike ja madal. Ei mingeid tiibu ega püüdu lennata.

Ega kaua tegelikult jaksa ka. Laske Matias koju naise ja laste juurde.

Või kui ta seda ei taha, siis on ka kõik OK.

Oluliselt enamgi, asi on jätkuvalt suurepärane.

SUBKULTUUR 1

Sügisel oli kohtus mustlane, kes pettis Tartus ennustamise ja needuse mahavõtmisega inimestelt raha. Probleem oli tegelikult palju laiem.

Kui sul on lapsed, midagi algharidusest väiksemat, kasin keeleoskus ja mustlase välimus, on eestis pea võimatu saada vähegi mõistlikku tööd.

Mida siis eluga peale hakata?

Mina ka tõesti ei tea.

Budapestis käisime teisipäeval pisut nagu zavoodi atmosfääriga klubis kuulamas mustlaste folkbändi. See oli kindlasti midagi enamat kui viljandi folk.

Ruum oli pigem väike, kuulajaid vähe. Kohe alguses tehti tutvustusring, et kes kust. Eestit tervitati pärast veel mitu korda. Et olge siis tervitatud.

Mitu laulu oli ungari keeles.

Mustlased olidki pigem sellised, kellele julgeks jätta rahakoti hoida.

Rumeenias on asi kindlasti karmim. Kogukond suurem ning vähem lõimunud. Ei tea, mitu korda mult varastada jõutakse.

See aga ei muuda fakti. Väga tore oli.

HOUSE OF TERROR

Mis on terror ja mis on vägivald?
Olen patsifist, kaitseväe reservis kui erisideväelane. Siin ongi minu eriside: esimene muuseumiarvustus. Ideoloogiliselt laetud.


Budapesti terrorimuuseum (house of terror) esitab vägivalla esteetikat, kasutab sama diskursuse keelt ja sümboleid. Kohati täiesti uskumatutes vormides.

Jah, kangelasi tuleb ülistada, kuid kangelase loomine on iseenesest vägivaldse, võitlusliku ideoloogia konstruktsioon, selle juurde samamoodi kuuluv kui vägivalla tegelikud ohvrid: mõttetud surmad, kannatused, purustused. Budapesti muuseumi viisil kangelasi ülistada tähendab vaikides aktsepteerida ka teist poolt: ohvreid, kes ei ole kangelased. Konkreetsete ajalooliste sündmuste mõtestamiseks on see tavaline viis, lõpuks on keegi ikka võitja või kaotaja, hea või halb. Terrorimuuseum kodeeris sellise konkreetse sündmuse mõtestamise mustri laiemaks sõnumiks (vähemalt mulle), mis mõjuski seetõttu eriti karmilt.

Ütlemaks, et sõda ja vägivald on mõttetud, tuleks loobuda lihtsustavast kangelasloogikast ning jõu esteetikast, muuseum peaks välja nägema kui lahinguväli ning haisema kui laibahunnik. See on sõja esteetika.

Võib näidata vangikeldreid, kuid need ei saa olla kenad ja hästilõhnavad. See ei ole ju mitte kunagi nii olnud. Jätta ära puhtad läikivad graniitpinnad, monumentaalsed konstruktsioonid, tegemist ei ole templiga. Näidata inimeste hävitatud elusid, purustatud linnu, kultuure ning kõikehõlmavat ängi, mis ei ole kuidagi heroiseeritud, on lihtsalt ja täiesti labaselt mõttetu. Ja seejärel ka selle põhjustajat ehk antud juhul suuresti sedasama imperialismi, usku, et kui me oleme tugevamad, siis tulebki rünnata.

Lisaks muidugi fakt, et terrorimuuseum põhimõtteliselt peaaegu ei käsitle holokausti.

Ungari ongi kohati täiesti uskumatult imperialistlik, isegi natsistlik. Või noh, Eesti (maru)rahvuslus on mu jaoks ka uskumatu.

Siin Budapestis toimetavad natsipäkapikud küllalt avalikult. Muljet toetab impeeriumiaegne esteetika monumentaalskulptuuris ja arhitektuuris, natsihõngulised suurhooned. See ongi Leni Riefenstahli esteetika, jõudu ja sealjuures ka domineerimist ülistav.

See on täiesti erinev põhjamaadest ja omal huvitaval kombel ka näiteks venemaast, kus ihaldatakse pigem õigeusklikult lihtsat maailmakorda, ihaldatakse kedagi ihaldada. Moskva hullud hooned ja skulptuurid kannavad veidi erinevat sõnumit. Ehkki tulem võib olla sama.

Budapest muudab mind patsifistlikumaks kui ma muidu olen. Lihtsalt tunnen, et jään siinsele suursugususele alla. Seepärast siis patsifism ja pehmed väärtused.

MENZA

tegelikult ongi reisimine tore.
budapest meeldib ka väga.

näiteks nagu uku roheline rõdudega sisehoov ja pärast berliini luksuslikuna tunduvad elutingimused.
pärast mõningast kasimist läksime sööma ilmselt budapesti stiilseimasse restorani. disain igas elemendis ja nii kuuekümnendad, et eestil pole midagi vastu panna.

sõime klimpe.

magustoidu sisust nii lihtsalt aru ei saanud. samuti mõnus.

ja kogu see rõõm kesklinna restorani kohta odava hinnaga. eestis on valdavalt kallim.

menza. jätke meelde.

Schöne feldt

öö oli põhimõtteliselt olemas. olin lihtsalt piisavalt väsinud.

vaade läbi pingi seljatoe. selline madrats. kui hernes oleks pandud, ma oleks tundnud, aga mitte hoolinud. ega alati peagi mugav olema.

tegelikult oli ilus ja lõpuks ka kodune. eks teinekord jälle, soovituslikult reisi alguses ja mitte rohkem kui üks öö järjest.

saatusekaaslased: õhtu lennujaamas

usun Mirri, kui ta ütleb, et berliin on liiga tore linn, et passida lennujaamas.

mõni lihtsalt vajab veidi rohkem eelsoojendust ja tundub, et me berliiniga hetkel vajame seda mõlemad.

saksamaa pakkus eesti selgele ja pakaselisele ilmale kena kontrasti. kui alguses nägi lennukist rannajoont justkui kaardilt, eriti atlasepildilik tundus hiiumaa, siis berliinis oli pigem soe ja väga vihmane. maandusime uttu.

aga jah, kristlikku öömajja möllimiseks oli ilmselt juba liiga hilja, las see jääb siis järgmiseks korraks.

tänane öö möödub siiski lennujaamas ja ehk ei ole sugugi liiga halb, ainult seinakontakti ei leia, mistõttu terve öö filme vaadata ei saa.
aku lõppeb.

hetkel tunnen oma arvutist küll siirast häämeelt. 55% akut annab 4 ja pool tundi aega. küsisin mööduvalt koristajalt pistiku kohta. keskkooliaegne saksa keele programm üllatas esimest korda elu jooksul positiivselt. kui selgus, et koristaja siiski inglise keelt ei mõista, haarasin kotist akulaadija. hetk hiljem tuli pähe saksakeelne Steckdose.

ongi pistikupesa?

vahi aga.

muidu on tõeline ida-eurooplase olemine mul siin. lennujaama pingil, sokkis, söön kalevi šokolaadi.

üks tõmmu ja toredate pikkade juustega neiu kõndis siit mõned korrad mööda, jõudsin mõelda, et näe, saatusekaaslane hakkab ka end sisse seadma, kui ta pöördus ja osutas mu pigem tühjale veepudelile. mul tegelt endalgi oleks vett vaja, aga saatusekaaslasi tuleb aidata.

noor daam jalutas potililleni, valas pudeli tühjaks ja pistis oma ratastel kohvrisse.

sellised saatusekaaslased mul siin ongi.

ja nüüd jalutas just uuesti mööda. ei tea, kas mu arvuti sobiks ka ta kohvrisse. Tal on selline ohtliku naise pilk. Veidi sorakil juuksed ja nii.

probleem selles, et peaks minema uut vett ostma.

eino, see on juba paranoiline. jälle tema. ma talle enam vett ei anna. aga mobiil on tal oluliselt parem kui mul. peaks selle pudeli tagasi küsima, mul on seda selgelt rohkem vaja.

üks härrasmees tegi mu selja taga all esimesel korrusel just seahäält. ongi trall, kuuele lennule korraga check in ja palju lärmakaid seltskondi. moskva lennule? jah.

KONKS JA KALA: algus

Ka kõige labasematel asjadel on eellugu.

Tere, head lugejad!
Jah, just siin hakkab järgnevate kuude jooksul hargnema haarav lugu ühe tavalise eesti noormehe elust Rumeenias, reisidest Musta mere ääres ning uutest kogemustest, täis ahvatlusi ning põnevust.

Kusjuures ma olengi konksu põhimõtteliselt alla neelanud. Täitsa mõnus tunne.

Olen rahvuskala.

Peagi saab eellugu läbi, veidi rohkem kui nädala pärast läheb lennuk. Mitte et lugu iseenesest oleks midagi erinevat, dekoratsioonid vahetuvad. Aga samas, kes teab.
Väike ülevaade olulisematest liikumistest:
9.02 lahkumis- ja sünnipäevapidu Crepis algusega kell 20.00. Oled oodatud.
12.02 Tallinn – Berliin
13.02 Berliin – Budapest
Edasi ei tea. Mingi aja olen Uku juures, nii paar-kolm päeva, võibolla ka veidi rohkem.

Eesmärgiks linn nimega Cluj-Napoca [kluuz na´poka], millest mõneks ajaks peaks saama mu kodulinn.