tabula rasa

Maslow püramiid tundub siin mitmel puhul mitte kehtivat. tänasel kontserdil oli pigem vähe rahvast, neil vähestel samuti ilmselt valdavalt sooduspiletid (u 24 kr).
ma ei taha teada, mis on orkestrantide palgad.
oleks nagu emotsionaalselt raskem sooduspiletit küsida.
orkester on sellest hoolimata väga hea.

mulle meeldib kaasaegne muusika. täna oli paljudel silmnähtavalt igav.
pärti oli siin kummaline kuulata. saal ei ole päris õige: liiga valge ning väga nagisevate toolide ning põrandaga. "Tabula rasa" on meditatiivne ja kui lapsed jooksevad samal ajal ringi, siis ei jää teosest kuigi palju alles.
sellegipoolest tänu ja kiitus orkesti kontsertmeistrile, kes sel nädalal loobus oma tavapärasest rollist ning mängis Pärdis soolot. suurepärane. Dorina on pikk ja väga kõhn hallipäine naisterahvas, kes ilmselt õmbleb endale kostüümid ise. viiulit mängib siiski paremini.

järgmine kontsert on pühapäeval. seekord kammermuusika kunstimuuseumis. mõnikord peab barokki ka kuulama.

kultuur ja elu

et ei jääks mulje nagu ma ei teekski siin midagi asjalikumat, kui vahiks ainult loodust, siis ma pean rääkima ka muudest asjadest.
tegelikult on mul siin tihe graafik.
näiteks käin ma igal reedel Cluj filharmooniaorkestri kontserdil. tavaliselt on kavas ooperi avamäng, (klaveri)kontsert, seejärel vaheaeg ja siis sümfoonia.
erinevalt varasematest nädalatest mängitakse täna uuemat muusikat. ja nüüd tähelepanu, eestlased! mängitakse ka Pärdi "Tabula rasat". kaspole uhke?
kui üle-eelmisel korral Kauflandis (supermarket) lasti Vanilla Ninjat, siis tardusin eestluseuhkuses. väike Lenna on siiski eestlane! ja aasta seksikaim.
sümfooniaorkestri kontserdid maksavad siin alla 25 krooni. (Ninjad supermarketis olid muidugi päris tasuta.)
ooperid ja balletid on ka maksnud kas umbes nii palju või olnud tasuta. esimesel nädalal käisin Verdi Don Carlot vaatamas, mis oli väga tore. siin võtavad noored krõpsupakid ja cola ooperisse kaasa ning istuvad põrandal ja treppidel, sest kohti ei ole piisavalt. etendus oli väga hea ja ilma piletita muidugi. ma istusin ka trepil.
sel esmaspäeval käisin balletti vaatamas. oli ka tasuta. kahjuks miskipärast ei olnud orkestrit. suurest pettumusest me teist vaatust vaatama ei jäänud. noored (romeo ja julia) meie lahkudes igal juhul veel elasid.
no ja nii ongi.

looduse standardpakett (hingemattev)

et pühapäeval Cluj-sse jõudnud Jaan pidas oma kesk-euroopa ringreisil Rumeenia atraktiivseimaks küljeks loodust ning külaelu, sõitsimegi sel nädalal pea iga päev linnast välja. siin mõned pildid (unustasin oma fotoaparaadi, pildid Jaanilt) ja selgitused kolmapäevasest (pikimast ja põnevaimast) reisist.

Cluj ühendus naaberlinnadega on tegelikult hea, ehkki selle adumiseks tuleb appi võtta intuitsioon, muud võimalust lihtsalt ei ole.

näiteks minibussid Turdasse väljuvad suvalisel tänavanurgal (ilma mingi viite või sildita) vaba graafiku alusel. ehk siis lähed kohale ja kui bussijuht tunneb, et nüüd tahaks startida, siis stardibki.

Turda on mõnus väikelinn. vaatamisväärsustest jättis postkaarteostmapaneva mulje sealse soolakaevanduse katedraalimõõtu koobas, disaini- ning arhitektuuriimed nii elupikkades käikudes kui ka koopas eneses. ja palju soola muidugi.
pidin kohalikule kunstidoktorandile tõdema, et tuule lihvitud koopaseinad ning hiigelsuur kaevandus on senini parim näide kohalikust arhitektuurist. ta nõustus.

Turdast Cheile Turzisse ei pääse samuti kuigi lihtsalt (nüüd ei aita isegi hea intuitsioon). me võtsime takso. u 20 km ots läks maksma alla 100 krooni. jajah, pagana kallis on siin see reisimine.

Cheile Turzii on mäekuru, kus saab teha paarikilomeetrise matka kaljude ja väikese jõe vahel. et siis nagu Rumeenia looduse standardpakett.

igal mäel on oma koobas. kahjuks unustasime taskulambi kaasa võtta, mistõttu koopa sügavus jäi seekord avastamata. varasemad rändurid olid jätnud koopasse jälgi: kes kraapis midagi seina sisse, kes puistas laiali oma olmejäätmed. kahetsusväärselt

paljud on koobast pidanud millegi wc-sarnaseks, mis ei ole tegelikult üldse nii kena.

vihje pildi mõistmiseks: naabermäe koopa inimesele soblik (normaalse ukse mõõtu) sissepääs on see alumine ja väike. lihtsalt proportsioonide mõttes ehk oluline.

et teha elu põnevaks, ei läinud me tagasi sama teed, vaid otsustasime ronida mäkke. selle idee mõistlikkus kahanes ronides iga sammuga, kuid kasvas mäel olles ja edaspidi. nüüdseks tundub suurepärane.

ma eelmine nädal olin haige. ilmselt mitte jõkkekukkumisest Sununcuiuses, millest oli haigestumise hetkeks möödunud juba ligi nädal. pigem mingi suvaline külmetus nt nädalavahetuse väljasõidult. paar päeva oli kõrget palavikku ning seejärel ootamatult kaua kestev väsimus ning muud haigusjärgsed nähud (köha, nohu, kerge kurguvalu).

mäkkeronimine oli seetõttu päris tõsine pingutus. siin need mäed ei hellita ka, on ootamatult kõrged. umbes viis puhkepausi. mäeharjal tuli omakorda valida, et kas minna tagasi (ca 3 km+ ilmselt jälle taksosõit) või edasi (ca 6 km, et jõuda Tureni nimelisse külla Cluj-Turda maanteel).

mis see 6 km ikka ära ole. väga ilus matk.

Cluj-sse tagasi sõitsime igal juhul kiirabiautos. sellest aga juba kunagi edaspidi.

sununcuius ja kogu ilu

eraklikule põhjaeurooplasele sobivalt sõitsin kolmapäeval loodust ja külaelu vaatama. läksin üksi ja teistele isegi ei öelnud. ma ei tahtnud sotsiaalset üritust.

sununcuius on küla clujst 98 km kaugusel. rong sõidab sinna 3 tundi.
rongisõit ise oli väärt atraktsioon ja nii ta mõeldud oligi. istusin minnes ühes kupees (siin on sellised eraldi boksid isegi kõige odavamas rongis) toreda rumeenia tädiga, kes end minu rumeenia keele mitteoskamisest häirida ei lasknud. eestist ei olnud ta midagi kuulnud. ma ei hakanud liiga pikalt seletama ka.
kui palusin tal kaardi pealt näidata, et kus ta maha läheb, siis kaldus sinna bulgaaria kanti pigem. aga väga asjalik olemine sealjuures. ja esimese asjana ütles, et ma kindlasti kindad taskusse paneks, muidu kaovad ära. kell oli 7.42 hommikul ja väljas oli olnud väga külm.

kusagil bulgaaria kandis siis (tegelikult küll Huedini) läks tädi maha, lehvitas veel väljast. mul jäi veel pool maad sõita. Huedini tagustel mägedel nägin ka lund. sel talvel on see rumeenias pigem haruldus.


kui rongiaknast näigin pidevalt kenasid külasid mägede vahel, siis sununcuius päris ehmatas alguses oma kommunismiaegse industriaalarhitektuuriga.
ega küla ise mingi vaatamisväärsus olegi, küll aga inimesed ja nende elud. asju aetakse suuresti hobustega. esimene pilt on tehtud isegi ühe väikelinna peatänaval (sinna jõudsin tagasiteel). selline parkimisplats, kus sotsialiseeruvad nii sõidukijuhid kui sõidukid (st hobused) ise.siin pildil aga sõnnikuvedu suncuiuses. sellised rajud tüübid ongi igal pool. enamik ei vea sõnnikut, vaid istub ja joob õlut või midagi. mis sa muud ikka teed. no nagu külaelu sageli eestiski.
kohe sealsamas asub aga uhke villa (kohalikul skaalal) ja loomulikult, villa ette on pargitud ka traktor. hobused, häbenege. jah, ja see helesinine asi maja taga on välibassein.

turistidele näidati külast viidaga suund kätte ja nii ma ei pidanudki küsima hakkama. sildil oli täpselt, et camping on 10 min ja koobas 20. ma ei osanud arvata, et kas autosõitu või jalutamist. ausalt öeldes ei ole siiani päris kindel.
ka teistpidi osutusid need arvud väheke ebatäpseteks, sest telkimiskohad ja koobas asuvad kõrvuti.

loodus on hullumeelne ja pildile seda ei saa. ümberringi mäed ja justkui kajaki või kanuuga sõitmiseks loodud jõgi. väga ekstreemseks sõiduks. kunagi suvel sõidan ka.

sellel ekstreemsel jõel omakorda sillad, kus mitmed plaadid vahelt puudu. julguseproov: roostes rippsild üle laia kiirevoolulise jõe.



väiksema jõe ehk isegi oja kaldalt leidsin matkaraja. ainus sealne infotahvel hoiatas rumeenia keeles rästikute eest. muust ei saanud aru, kui sellest, et neid olevat siinkandis rohkesti.



suht kena seis: olen üksi kohas, mille nime ma ei tea ja tegelikult ei tea mitte keegi, et ma sellisesse kohta läksin; mu telefonil ei ole eriti levi ja ma ei oska kohalikku keelt. selles seisus tahad just rästikuga kohtuda.
aga mis seals ikka, olin metsas ja mäkke ronides veidi ettevaatlikum.

paraku mitte toda väikest jõge ületades. kivid olid uskumatult libedad.

sellel pildil olen ma tegelikult päris märg. libisesin selili jõkke: jalad läbimärjad, seljakott, selg samuti. ilm ca 12 kraadi ja kell 12.20. esimene rong tagasi cluj-sse väljub umbes 16. külas pole ka korralikku kohvikut või üldse kohta, kus olla.
õnneks oli koti sisu kuiv. fotoaparaat, raamatud jms. tegin endast kukkumiskohas mõned pildid. et see pilt ongi üks neist.
külm hakkas ka, sest mäekurus ei olnud üldse päikest. jalutasin (lõpuks jooksin, sest tõesti veits jahe oli), et leida päike üles.
viimaks leidsingi.
selline koht. pildilt ehk ei saa arugi, aga tegelikult on see kaljunukk paarikümne meetri kõrgusel.
imekaunis vaade, tuulevaikus ning päikesepaiste. võtsin lõpuks isegi kuiva särgi seljast. lihtsalt päevitamise eesmärgil. umbes poolteist tundi pikutasin seal, siis olid teksad, sokid, kott ja jope kuivad. tennised mitte päriselt.

elu on jõle kena.

kui märjana tollele kaljunukile ronisin, tundus, et just seal võtavad ka kõik kohalikud rästikud päikest. lohutasin siis end, et valisin suremiseks vähemalt uskumatult kauni paiga. jah, rumeenia loodus väärib avastamist.

aga jah. ok. mis edasi? läksin siis koopa juurde ka.
koopa lähedal väikses majas elavad eraklikult kass, koer ja härrasmees, viimane tegi 3 lei eest mulle koopas ekskursiooni. koobas on tõesti väga suur. see kassiga pilt on mõneti petlik. suurust võiks arvestada silla järgi. see hele asi, mis koopani viib, on sild, mitte mingi traat. muljetavaldav.



nii. siis oli aeg midagi süüa. jalutasin tagasi külla ja tõepoolest, kena nõukaaegset eesti külasööklat meenutav koht kandiski silti restoran (vm sellesarnast rumeenia keeles). laudkond külamehi (vt esimest pilti) mängis kaarte ja jõi õlle.
teenindav neiu sattus välismaalast nähes segadusse, vabandas, et ta ei räägi inglise keelt ja on tegelikult hoopis sekretär. ma küsisin menüüd ja ta püüdis seletada, et neil on ainult liha. siis läks kööki ja tuli tagasi külmutatud kotlettide karbiga. väga hea, võtan kaks.


pildil olen esimese juba lõpetanud. suure koguse sinepi ja õllega väga kena eine.


ja egas midagi. tagasi koju.


raudteekultuurist kirjutan kunagi edaspidi. rongiga sõitmine on siin omaette lõbu. kõik need tunnid ja päevad.

nüüd ma ei viitsi enam rohkem kirjutada.
aga kui cluj-sse jõudsin, läksin otse Kärdi juurde peole. tennised olid selleks ajaks täiesti kuivad.

juuksla

eile käisin juuksuris. retrohõngulises salongis teenindasid kliente vanemad härrad, kes loomulikult inglise keelt sugugi ei mõistnud. seetõttu oli juukselõikus väheke ärev, ehkki kahtlemata lõbus.

juuksuril libisesid käärid korduvalt käest, kuid iga kord püüdis ta need kärmelt (üle 60 aastase mehe kohta eriti) oma õllekõhuga kinni.

ja ütleme nii, et kindlasti on mul elus olnud paremaid soenguid, aga ehk on isegi olnud halvemaid.

Kärt rääkis kolmapäeval, kuidas ta oli näinud sealsmas, kuidas pärast juukselõikuse lõppu haaras üks käärid ja hakkas oma ninakarvu pügama. ehk olidki samad käärid?

kindlasti oleks võinud pärast, enne või ka lõikuse vahepeal mängida juuksuriga partii malet. või kaarte.

kogu lõbu maksis veidi alla 40 krooni. küllaltki kallis ikka.

järgmine kord lasen habeme ka ära ajada. seda teevad nad suure noaga ja väga elegantselt. mul ongi liiga suur kõrisõlm.

möödunud nädalast kirjutan peagi põhjalikumalt. eriti kolmapäevast, kui sõitsin kõige aeglasema rongiga (98 km ja 3 tundi) maale, nägin kevadet ning eriti kena loodust, kukkusin jõkke, võtsin päikest ja külastasin euroopa üht suurimat koobast.

suvehooaeg on avatud.

kogukond ja muusika

oi Niru, see oleks olnud Sulle midagi suisa orgastilist. või noh, sellelähedast. mustlasbänd oli ehedam kui elu ise ja see, kuidas inimesed publiku seast haarasid viiulit või tantsisid- ei oleks usutav, kui näeks näiteks filmis.

suvaline jõmm laulis nagu solist ning tantsis järeleaimamatult. palatka. olevat küla cluj lähedal. jah. vaheaegadel kaalus muusika baarist saadava tasuta alkoholi üle. kontsert jätkus koridoris.

see oli kultuur. igapühapäevane lõbu selles baaris. kusjuures tõesti, nagu elutoas. põhiline, et poognakäele ette ei jääks. muidu takistad muusikat. ja muusikat oli tõesti. kõige ehedamat.

Väike kirjeldus elust ja olust.

minu käest on korduvalt küsitud, et mida ma rumeenias õigupoolest teen.
see on minu arvates eksistentsiaalne küsimus just seetõttu, et peamiselt ma eksisteerin ja seejärel teen igasuguseid erinevaid asju.

Babeš-Bolyai ülikool ei paku inglise keeles mulle huvitavaid aineid (ega väga-väga kõrgel tasemel), mistõttu ma ülikooliga ei pinguta ka.
õpin näiteks rumeenia keelt. see on tore keel ja meil on tore õpetaja. tean juba paljusid sõnu, oskan näiteks öelda "tere hommikust".

hommikul magan valdavalt nii kaua kui ise tahan. väga kaua enam isegi ei taha. kui aknakardin on ees, siis tavaliselt magan kauem, sest toas on pimedam.
sageli jalutan linnas, käin erinevate inimestega väljas, suhten ühikanaabritega.
loen raamatuid ja hakkan lugema asjalikke artikleid, et kirjutada asjalikke asju.
püüan areneda. cluj-s on küll künkad igal pool ees, aga olen paindlik. mäest üles arenemine on väljakutse ja ma võtsin selle juba vastu.

söömas käin tudengite sööklas ning muudes kohvikutes-restoranides, aga ega siin nii odav ei olegi. näiteks täna sõin 1900ndate bistroos pastat, mis ei olnud oma hinda väärt. sööklas on muidugi palju odavam, supi ja prae saab 20 krooniga kätte. ostan sageli tänaval müüdavaid väikeseid äsjaküpsetatud saiakesi (fornette), millel on mitmeid erinevaid täidiseid. minu senine lemmik on mooniseemnetäidis, millele järgneb juustutäidis (juhul kui juust on veel päris kuum), seejärel õunamoos. kohvikreemi täidisega aga ei meeldi mulle üldse. fornette saab osta nii, et osutad soovitud sordile, annad lihtsalt raha (1 või 2 LEU-d näiteks) ja tädi kaalub sulle paraja portsu. see on väga lihtne.

vahetevahel pean käima supermarketis, kuhu jalgsi minna on 16 minutit. hispaania tüdruk Paula mõõtis ära. seal tuleb võtta suur käru ja siis terve pood läbi käia, sest otse ei saa. ostan seljakotitäie asju, sest lähen supermarketisse võimalikult harva. seal on liiga palju inimesi ja liiga palju kärusid. tagasi tulles võtame tavaliselt takso, sest kes see ikka viitsib kogu seda toitu seljas tassida. taksosõit maksab umbes 3-4 leid ehk 15 krooni ja mitme inimese peale on see köömes.

olen jõudumööda püüdnud tegeleda spordiga. linnas jalutamine väsitab ka päris ära, aga see ei ole siiski sport. seepärast ostsin ujulasse kuupileti. alguses sain aru, et maksab 60 LEUd, aga siis tuli välja, et minu tudengikaardiga hoopis 90. ohsa. ma siiski ostsin, sest see distsiplineerib mind rohkem ujulas käima. sel nädalal käisin juba 3 korda. et kuupilet ära tasuks, peangi käima nädalas vähemalt 3 korda. kui vähem käia, siis peaks järgmisel nädalal sellevõrra rohkem. muidu ei ole kuupiletil mingit mõtet.
võibolla proovin kunagi isegi 2 korda päevas käia. nii võib ka.

ujula on normaalmõõtmetes (25x50) ja võrreldes Aura keskusega veidi vanaaegne. seal on hästi huvitav süsteem, et riided tuleb ära võtta kabiinis, nagu on poodides riiete proovimiseks. ja siis anda riided ja kott garderoobitädile, misjärel minna pesema ja basseini. alguses oli selline süsteem üllatav ja uudne. kummaline, et vaatamata sellele, et tegelikult võiks naised ja mehed isegi üht garderoobi kasutada, on need ikkagi eraldi. siin häbenevad mehed omavahel ka rohkem kui näiteks eestis, et ei saa end avalikult riidest lahti võtta. ilmselt on garderoobitädide palkamide lukustatavatest kappidest odavam.

täna käisin ujumas, siis olid kõik rajapiirded ära võetud ja inimesed sulistasid basseinis nii nagu ise tahtsid. ma ei näe krooli ujudes üldse ettepoole, ainult alla ja paremale küljele. eks nad olid siis ise süüdi, aga mul olid tegelikult küüned korralikult lõigatud, nii et keegi loodetavasti väga haiget ei saanud. eks see üks suur mäsu oli, ujuti risti ja pikuti ja isegi diagonaalis. erinevate kiirustega ka. rumeenias ei oska inimesed üldse eriti hästi ujuda.

ja ujulas oli üllatavalt palju rahvast. noored lihtsalt istusid basseini ääres ja veest väljas. see tundus kummaline, sest õhk oli jahe ja vesi ka. mul hakkas külm, kui vahepeal puhkasin. ujusin siis kiiresti edasi.

austria tüdruk tuli just ütlema, et lähme õhtul koos hispaanlastega salsaklubisse. ma ei oska salsat tantsida, aga ma tean inimesi, kes oskavad.

homme sõidan linnast välja ühte külla. kõige tavalisema rongiga, et saaks terve tee tavalisi inimesi vaadata. proovin kuidagi hobuse või millegagi jõuda koobasteni. sinna on umbes 7 kilomeetrit, seepärast jala ei jaksa minna. rong läheb juba 7.47, pean hirmus vara ärkama.

homme õhtul läheme kluppi, kus esinevad mustlased. kui nad sinna esinema on toodud, siis nad ei varasta ning on üldiselt ohutud.

selline mu elu ongi.

ursus

veidi ohtlik on elada riigis, kus õlu maksab oluliselt vähem kui mahl.

aga ma tegelikult tarbin alkoholi mõõdukalt. jajah.

ja tervitan õlletehast ja sellest levivat pärmihaisu oma ühika aknast.

noorloomandus

lihavõteteks aetakse siinmaal vardasse terve lambatall.
sobivad ka muud noorloomad.
mul on lähedal (kõrvaltoas) terve kari, nii et lihavõtte pidusöögile kutsun ka naaberühika rahva.

vabandan itaallaste ees, keda ühes varasemas postituses alusetult süüdistasin. ei, noored naabrid on hoopis portugalist.

see oli täna öösel kell kuus, kui asi läks täiesti käest ära. mitte lihtsalt vali trääns ja jutt, vaid ka purunevatest esemetest tekkiv müra ning artikuleerimata kisa.
üks oli end hulluks joond. jooksis pesuväel ringi, mingid juhtmed kaelas ja röökis. teised naersid ja karjusid kaasa.

kui läksin sõnumiga, et kuulge, sellised peod on toredad, aga paraku ei saa te neid pidada siin, siis suutis valdav osa olla vägagi taltsas. (siiski mitte see hullunud härra, kes haaras tuge otsides oma uksest, mis lagunes seepeale õige mitmeks tükiks. samas paljastati siinsete uste saladus: tõesti, kahe plekist plaadi vahel ongi vaid õhk.)
viisakalt küsiti mult, et kas mul on homme hommikul loeng. kell kuus on see muidugi asjakohane küsimus.

kui olin juba uuesti oma toas lahti riietunud, tuli üks veelkord vabandama. lihtsalt tormas sisse ja ütles "sorry-sorry-sorry".

portugal on üldse tõusnud teravalt päevakorda, sest viimaks sain endale ka toanaabri ja just sellest riigist. tema on aga rahuliku ja vaikse portugali tiiva esindaja: heade kommete ja tagasihoidliku käitumisega. selline pisike ja tõmmu. natuke küll ohtliku moega.

lähme nüüd ükspäev mustlaste getot avastama. lastele kommi kaasa ja nii. naistele klaaspärleid.

sighisoara ise

laupäeval käisime Sighisoaras, mis on Rumeenia populaarsemaid turismilinnu ning vaatamisväärsusi. pildil värava- ehk kellatorn. nagu näha, oli ka ilm suurepärane. vaade tornist. tee kindlusesse.

Sighisoara on väga ilus linn: väike ja keskaegne.

selle pildiga tervitan peamiselt Ukut ja Kadrit. olin muidugi seltskonnast ainus, kes ei leidnud tornist viita oma kodumaa pealinnale. budapest oli peaaegu nagu oma. ikka 2 nädalat elatud.

väravatorni juures lõbustas turiste kostümeeritud härra tervitades neid emakeeles. me ka siis järjest hõikusime oma riike ja "Estonia" puhul tuli muidugi paus, kuid seda enam pakkusin talle huvi. tal olevat eesti keelt vaja, sest Eesti turiste pidavat siin üha rohkem käima. kirjutasin "tere tulemast Sighisoarasse" ja tuleb tunnistada, et kui me hiljem temast (korduvalt) möödusime, hõikas ta iga kord selle vapralt välja. vahel vaatas paberilt, aga see ei loe.
väike must (ja veits selline kiibitseja) koer kalmistupildi paremas nurgas. surnuaed asub mäenõlval ning pakub seal puhkavatele põrmudele igavikulist miljonivaadet.

seltskond. vasakult: hispaania, austra, rumeenia ja saksamaa. pildistab eesti. rong väljus Cluj-st 5.31 hommikul ning sõitis 4 tundi. hommikosöök ühes arvestatavalt kenas restoranis: 0,5 l õlu maksis ca 18 krooni ja oli hea, aga omlett pigem halb. mis on järeldus?

lilled kõigile

tervitan Rumeeniast Eestis saabunud kevadet või õigemini neid mõningaid plusskraade, mida põhjamaalased saabuvaks kevadeks peavad. Cluj-s sel aastal talve vist ei tulnudki, nüüd on igal juhul kevad.

tohutu lillevärk. see ongi nagu naistepäevatervitus, siin on naistepäev tähtis püha. traditsioonilisemad soorollid jne. palju õnne naised! olgu teid palju!

kuidas eestis maasikatega?

siin supermarketis maksab 250 gr pisut alla 15 krooni. pole küll päris suviste eesti maasikate moodi, aga head on ikka.