sununcuius ja kogu ilu

eraklikule põhjaeurooplasele sobivalt sõitsin kolmapäeval loodust ja külaelu vaatama. läksin üksi ja teistele isegi ei öelnud. ma ei tahtnud sotsiaalset üritust.

sununcuius on küla clujst 98 km kaugusel. rong sõidab sinna 3 tundi.
rongisõit ise oli väärt atraktsioon ja nii ta mõeldud oligi. istusin minnes ühes kupees (siin on sellised eraldi boksid isegi kõige odavamas rongis) toreda rumeenia tädiga, kes end minu rumeenia keele mitteoskamisest häirida ei lasknud. eestist ei olnud ta midagi kuulnud. ma ei hakanud liiga pikalt seletama ka.
kui palusin tal kaardi pealt näidata, et kus ta maha läheb, siis kaldus sinna bulgaaria kanti pigem. aga väga asjalik olemine sealjuures. ja esimese asjana ütles, et ma kindlasti kindad taskusse paneks, muidu kaovad ära. kell oli 7.42 hommikul ja väljas oli olnud väga külm.

kusagil bulgaaria kandis siis (tegelikult küll Huedini) läks tädi maha, lehvitas veel väljast. mul jäi veel pool maad sõita. Huedini tagustel mägedel nägin ka lund. sel talvel on see rumeenias pigem haruldus.


kui rongiaknast näigin pidevalt kenasid külasid mägede vahel, siis sununcuius päris ehmatas alguses oma kommunismiaegse industriaalarhitektuuriga.
ega küla ise mingi vaatamisväärsus olegi, küll aga inimesed ja nende elud. asju aetakse suuresti hobustega. esimene pilt on tehtud isegi ühe väikelinna peatänaval (sinna jõudsin tagasiteel). selline parkimisplats, kus sotsialiseeruvad nii sõidukijuhid kui sõidukid (st hobused) ise.siin pildil aga sõnnikuvedu suncuiuses. sellised rajud tüübid ongi igal pool. enamik ei vea sõnnikut, vaid istub ja joob õlut või midagi. mis sa muud ikka teed. no nagu külaelu sageli eestiski.
kohe sealsamas asub aga uhke villa (kohalikul skaalal) ja loomulikult, villa ette on pargitud ka traktor. hobused, häbenege. jah, ja see helesinine asi maja taga on välibassein.

turistidele näidati külast viidaga suund kätte ja nii ma ei pidanudki küsima hakkama. sildil oli täpselt, et camping on 10 min ja koobas 20. ma ei osanud arvata, et kas autosõitu või jalutamist. ausalt öeldes ei ole siiani päris kindel.
ka teistpidi osutusid need arvud väheke ebatäpseteks, sest telkimiskohad ja koobas asuvad kõrvuti.

loodus on hullumeelne ja pildile seda ei saa. ümberringi mäed ja justkui kajaki või kanuuga sõitmiseks loodud jõgi. väga ekstreemseks sõiduks. kunagi suvel sõidan ka.

sellel ekstreemsel jõel omakorda sillad, kus mitmed plaadid vahelt puudu. julguseproov: roostes rippsild üle laia kiirevoolulise jõe.



väiksema jõe ehk isegi oja kaldalt leidsin matkaraja. ainus sealne infotahvel hoiatas rumeenia keeles rästikute eest. muust ei saanud aru, kui sellest, et neid olevat siinkandis rohkesti.



suht kena seis: olen üksi kohas, mille nime ma ei tea ja tegelikult ei tea mitte keegi, et ma sellisesse kohta läksin; mu telefonil ei ole eriti levi ja ma ei oska kohalikku keelt. selles seisus tahad just rästikuga kohtuda.
aga mis seals ikka, olin metsas ja mäkke ronides veidi ettevaatlikum.

paraku mitte toda väikest jõge ületades. kivid olid uskumatult libedad.

sellel pildil olen ma tegelikult päris märg. libisesin selili jõkke: jalad läbimärjad, seljakott, selg samuti. ilm ca 12 kraadi ja kell 12.20. esimene rong tagasi cluj-sse väljub umbes 16. külas pole ka korralikku kohvikut või üldse kohta, kus olla.
õnneks oli koti sisu kuiv. fotoaparaat, raamatud jms. tegin endast kukkumiskohas mõned pildid. et see pilt ongi üks neist.
külm hakkas ka, sest mäekurus ei olnud üldse päikest. jalutasin (lõpuks jooksin, sest tõesti veits jahe oli), et leida päike üles.
viimaks leidsingi.
selline koht. pildilt ehk ei saa arugi, aga tegelikult on see kaljunukk paarikümne meetri kõrgusel.
imekaunis vaade, tuulevaikus ning päikesepaiste. võtsin lõpuks isegi kuiva särgi seljast. lihtsalt päevitamise eesmärgil. umbes poolteist tundi pikutasin seal, siis olid teksad, sokid, kott ja jope kuivad. tennised mitte päriselt.

elu on jõle kena.

kui märjana tollele kaljunukile ronisin, tundus, et just seal võtavad ka kõik kohalikud rästikud päikest. lohutasin siis end, et valisin suremiseks vähemalt uskumatult kauni paiga. jah, rumeenia loodus väärib avastamist.

aga jah. ok. mis edasi? läksin siis koopa juurde ka.
koopa lähedal väikses majas elavad eraklikult kass, koer ja härrasmees, viimane tegi 3 lei eest mulle koopas ekskursiooni. koobas on tõesti väga suur. see kassiga pilt on mõneti petlik. suurust võiks arvestada silla järgi. see hele asi, mis koopani viib, on sild, mitte mingi traat. muljetavaldav.



nii. siis oli aeg midagi süüa. jalutasin tagasi külla ja tõepoolest, kena nõukaaegset eesti külasööklat meenutav koht kandiski silti restoran (vm sellesarnast rumeenia keeles). laudkond külamehi (vt esimest pilti) mängis kaarte ja jõi õlle.
teenindav neiu sattus välismaalast nähes segadusse, vabandas, et ta ei räägi inglise keelt ja on tegelikult hoopis sekretär. ma küsisin menüüd ja ta püüdis seletada, et neil on ainult liha. siis läks kööki ja tuli tagasi külmutatud kotlettide karbiga. väga hea, võtan kaks.


pildil olen esimese juba lõpetanud. suure koguse sinepi ja õllega väga kena eine.


ja egas midagi. tagasi koju.


raudteekultuurist kirjutan kunagi edaspidi. rongiga sõitmine on siin omaette lõbu. kõik need tunnid ja päevad.

nüüd ma ei viitsi enam rohkem kirjutada.
aga kui cluj-sse jõudsin, läksin otse Kärdi juurde peole. tennised olid selleks ajaks täiesti kuivad.