rooma rooma, mu linda

umbes 3 nädalat tagasi põikasin mõneks päevaks Rooma.
maakaardid tänapäeval ses mõttes valetavad, et kiirem, mugavam, odavam rännutee ei käi punktist A punkti B kaardile sirgelt veetud joone järgi.
teed on ajast aega rooma viinud. mis minagi ajaloo vastu saan?
pidin roomast esimese asjana ostma päikesekreemi, mind tervitasid palmid ja apelsinipuud. mis siin ikka rohkem seletada.

olin nagu päris turist. käisin linnas fotoaparaadiga ringi ning vaatasin kuulsaid ajaloolisi turimiobjekte.

see on igal pool tohutu võitlus, sest sinusuguseid on maailmas nii palju.

küll see antiikajalugu on huvitav!

kolosseumi ostsin lõpuks ainsana ka pileti ja sinnagi läksin gruppidele mõeldud järjekorrast. ma ei suuda idaeurooplasena tunnipikkustes järjekordades seista. kuidagi kahju hakkab kogu oma elust ja maailmast üldiselt. meenub lapsepõlv.

piletid olid päris kallid ka. mõtlesin järjekorras inimeste vestlust kuulates (ajalooõpetajad oigaks), et kas see on siis ikka see kõige õigem viis oma aega ja raha kulutada. aga ju siis on.

kui saaks oma silmaga näha ja käega katsuda...

ja siis on tore vaadata kristliku kiriku ajalugu, mis vaatab vastu igalt antiikmonumendilt, kuhu keisri asemel pühaku kuju või rist topitud. see on kummaline. ja vagadusest pajatav vatikan.
ei, ketserlikud mõtted, minge kus kurat.

ühe jalaga neiud vatikani sisse ei pääse. õige ka, ega see mingi sandilaager ole. kerjused las jääda all-linna.

rooma jääbki selleks (igaveseks?) linnaks, kus giidid topivad kilesid fotodele, et mängida mängu "enne ja nüüd". alguses oli muidugi tore, aga teise päeva õhtuks tekkis tunne, et kuulge, saage viimaks üle.
veidi rohkem elu erose näitusel: peenised kui joonia sambad, naised kui karud.

aga telginaabriks olnud hiina neiu ei tahtnud perekonda mängida ning ega ma väga peale ei käinud ka. kassi siiski võtsime.