Gruusiast: poolteist esimest

Alustan väikese reisikirjaga, et näidata, miks hakkasin nädalaga Gruusiat armastama või noh, ärgem emotsioneerigem üle ja parandagem: miks mulle on Gruusia pigem sümpaatne kui ebasümpaatne ehk võib öelda, et reis Gruusiasse oli meeldiv.

Siin läheb vahepeal ikka päris heietamiseks. Aga kui lootsite novelli või muud huvitavat lühivormi leida, siis olete ise süüdi.

1. päev (millest olulisem küll öö): saabumine
Nagu paljud suured asjad, algab ka reis Gruusiasse Tartu vana kaubamaja tagusest parklast.
Vaatan järjest saabuvaid blonde neide ning aiman, et kui tõepoolest nendega koos rändan, siis tähelepanu vähesuse üle me kurta ei saa.

Lätis teeme muidugi nalja Eesti kuiva seaduse üle, ostame kaasa Vana Tallinnat, stiili pärast võtan autosse õlle, vana hea Aldarise.

Riia lennujaam on veelgi kenam ning lennuk mugavamate istmetega kui 2 nädalat tagasi.

Tbilisisse jõuame peale kella 3 öösel. Mul on veidi selline tunne nagu läheks kaine peaga pulma kontvõõraks. Olen Tbilisis elava Viktoria blogi lugenud, aga tema minu oma mitte. Seega on suhe ühepoolne ning ma ei oska aimata, kui rõõmus neidude seltskond mu üle on. Kõik need naistejutud stiilis „seks ja linn“, mis kuuluvad normaalse neiu elu juurde nagu huulepulk või hügieenisidemed.

Aga pool neli öösel ei tahaks Tbilisis üksi seiklema hakata. Eriti siis, kui näen lennujaama ukse ees taksojuhtide müüri. Ongi sellised ohtliku moega kaukaaslased, kel mustad vurrud ja veelgi mustemad silmad.

On ilmselt õige hetk teha väike paus ning rääkida veidi taustast. Põnevus püsib?
Gruusia seepärast, et sealtkaudu Rumeeniasse sõitmine tundus piisavalt seikluslik. Pidi olema veidi nagu perekondlik üritus, aga isa lõpuks ei saanud tulla. Ja siis ma olingi suht üksi, kui Tartus kohvikus istudes selgus, et 3 tsikki (kaks 3. kursuse ajakirjanikku ja üks materjaliteadlane) on minemas sama lennuga, et tsillida koos Viktoriaga nädala Gruusias. Mulle sobiks ka tegelikult selline variant.

Viktoria saabub lennujaama koos 7 kohaliku tüübi ja kahe autoga. Sellest hetkest algab ka minu (ja meie kõigi) pidu (neil on see juba pikemalt kestnud). Kõik on sõbrad, sest sinu sõbrad on ka minu sõbrad ja sinu sõprade sõbrad on ka minu ja minu sõprade sõbrad jne.
Tsikid pakivad end ühte autosse ja lahkuvad, ma lähen koos 4 tüübiga teise. Esimene toost tõstetakse enne autosse istumist, saan hakkama asesõnadega naši ja vaši. Ehkki tegelikult ongi ainult naši, juba kohe, algusest peale. Mul kulub selle mõistmiseks veidi aega.

Linna sisse sõidame igal juhul sõpradena, keset teed 160ga. Väike võidusõit, ehkki tüübid ise tunnistavad, et ega Opeliga bemari vastu saa, samas proovida võib. Püüan mõistatada, kui purjus on autojuht. Neli tüüpi tagaistmel räägivad, kuidas gruusia poisid ongi „takie temperamentnõje“ ning laulavad põhja keeratud poploole peale midagi haakumatut. Loo video on võimas: esimesed pildid öisest Tbilisist tõotavad parimat.

Mulle muidugi antakse aukoht, avatakse ust, tõstetakse kotti jms. Alguses on imelik, aga uskuge, sellega harjub.

Viime asjad Viktoria poole ja siis edasi restorani. Kell on umbes neli, on esmaspäeva öö, tüübid lähevad erinevalt meist homme tööle, aga see ei loe. Esimesed toostid ja kõik muu. Joon head ukraina viina, peale õlut. Esimene hatšapuri avab nädalase toitumismaratoni, mille tulemusel hakkan sarnanema gruusia härradega, kelle puhul saledus on märk tõsistest terviseprobleemidest.

Aga see on tulevik. Praegu on kell umbes 7 ja me lahkume restoranist, et magada alla 3 tunni, et minna vastu järgmis(t)ele päeva(de)le.

2. pealinnapäev.
Linna südameks on turg ning päeva alustamegi sealt. Vabandust, see nüüd küll Euroopa ei ole, lehvitagu nad ELi lippe või mitte.


Paratamatult tekib küsimus, miks peavad nii hea toidu lätted olema sedavõrd haisvad ning räpased?
Kultuur on rabav ning väärib nautimist.

Blondid neiud on turul kahtlemata sensatsioon. Kumu eestlastest liigub meist endist kiiremini. Eespool lihalettidel (kõik need rümbad ja teised) meid juba oodatakse.
Pilt 3 sea muinasjutu juurest (vt eelmine postitus, kus poseerin põrsastega) pärineb loomulikult Tbilisist. Kui teeme Jaapani turistide kombel rümpade (mulle hakkas see sõna väga meeldima, paneks heameelega oma esmasündinudkaksikutele nimeks Rümp ja Könt) ja teistega pilte, haarab lihamüüja ühel põrsal jalgadest, et anda see poseerivale Triinule. Emotsioon on ehe. Siia tuleks vedada lääneeuroopa võõrandunud noored, kes usuvad, et vorsti, singi ja hakkliha valmistavad vabrikus masinad.

Sulaselges Eesti keeles pöördub üks härra mu poole palvega „anna suitsu“. Et eh, ma ei suitseta ega saa kahjuks anda. Siis saan aru, et ega ta midagi muud ju ei mõista, lihtsalt sai aru, et räägime eesti keelt ja meenusid sõjaväeaastad Eestis.
Kõik rõhutavad, et eestlased on vanad sõbrad, inimesed meenutavad rõõmuga nii Tallinnat kui vana tallinnat.

Väike kõhutäis (hinkali, hatšapuri ning salatiga) ning ronime üles mäkke kindlust vaatama. Tbilisi ongi nii uhke, kui ülevalt paistab?

Seejärel vanni. Tbilisi algus on seotud keedetud linnulihaga. Nimelt kukkus kuninga pistrik kunagi ammu jahikäigul koos saagiga kuumaveeallikasse ning kees supiks. Ja kuningas otsustas, et see on väärt koht, kuhu linn ehitada.
Siinse loodusliku kuuma vee basseine pidasid ka näiteks Puškin või Dumas maailma parimateks. Seega turistile kohustuslik atraktsioon.

Kergelt mädamuna järgi lõhnav vesi ulatub basseinis kaelani ning on täitsa mõnus. Vahepeal saab kasta end külma vette. Nii on hea. Tsikkidega kokku lepitud poolteist tundi tundub siiski liiga pikk.

Minuga ühel ajal tulnud tüübid ei paista veel lahkuvat ning rahvast tuleb järjest juurde. Küünarnukitunne on kindlasti mõnus, aga paljaste gruusia vanameestega pigem ehk mitte.

Ma ei ole küll eluohtlikult lühinägelik, aga et paljaid basseinikaaslasi ei taha jõllitada, siis ei ole ümbrust suuremat jälginud, vaid vaadand mõtlikult kaugusse.

Ja kui nii mõelda, täiesti teoreetiliselt, siis soojas vees võiks tõesti olla mõnus oma (erekteerund) peenisega veits mängida. Ma tahan uskuda, et see ei olnud masturbeerimine, sest passisin basseinis umbes tunni. Pärast ohutust kaugusest vaatan, et ega kõigil käed ei käi ka. Lohutav?
See ongi tervendav vesi? Mida need Puskin ja Dumas mõtlesid?
Kas kultuur hakkabki sedavõrd raju olema?
Olen mõtlik.

Õhtul teeme eilsete tüüpide/sõpradega kirikutuuri ja väikese eine. Ühtegi kirikusse ei lähe, hoopis otse restorani. Gruusias on restoranides sageli igale seltskonnale eraldi väike tuba. See koht koosnebki väikestest puumajakestest. Ega grusiinid saakski pidutseda restoranitäie rahvaga ühes suures ruumis, lärm läheks eluohtlikult valjuks.
Tüübid tellivad nii palju süüa ja juua, et hakkab hirmus. Olen aastaid olnud vanaema suhtes ülekohtune süüdistades teda toiduga üle pingutamises. Nüüd näen, et see kõik on jäänud siiski mõistlikuse piiresse.

Kui mu kivile sarnanev magu edastab jätkuvalt valusignaale, lõpetan. Jõuame süüa toidust umbes poole. Kõik need lihad (šašlõkk nt), juustud, maksad, salatid, seened, hatšapurid on pagana head.

Arve läheb kuskile keskmise palga kanti. Tüübid maksavad ega tee teist nägugi.

Mitte liiga vara, aga magama siiski jõuab. Umbes 5 tundi und.

(jätkub kunagi)