gruusiast rumeeniani, Ast Oni

Eessõna

Jah, läks tõesti kogu jutu ülespanemisega mõni päev aega. No ja mis siis?

Seega on taas aprilli lõpp, oleme Gruusias.

3. mägedepäev.

Päeva sihiks seame üle 5000meetrise mäetipu Kazbegi, kus meid juba ammu ootab kuulus kangelane Prometheus, kel muidugi väga valikut pole.

Kuidas sa ikka külalistele viisakalt ütled, et vabandust, ma läksin kodust ära, kui kõik teavad, et oled kalju külge aheldatud.
Ei tea, kas Prometheuse vana sõber kotkas jagab ka grusiinide külalislahkust? Sest kuigi eile restoranis suutsid gruusia kokad maksa üllatavalt meeldivalt valmistada, pole see siiski mu lemmik ning vägilase maksa söömisega jääks meie seltskond hätta. Loodetavasti nokib kotkas siis maksa ikka ise ning meile pakub näiteks hatšapurit.

Samas on kuulda olnud, et laviinide tõttu Kazbegisse ei saagi. Hoolimata vastuolulistest teadetest otsustame jõuda nii kaugele kui parasjagu jõuab. Suund Tbilisist põhja.

Esimene sihtpunkt Ananuri, kuhu sõitmiseks leiame turu lähedalt maasturi, mis kindlasti ei ole mõeldud kaheksale inimesele, aga lõpuks mahutab küll. Oleme head ronijad.

Ananuris asuva kindluse kohta ütleb LonelyPlanet, et kui uks lukus, tuleb võtit küsida külast Margalita käest. Margalita suhtes oleks see muidugi kena nali, kui lollid turistid käivad järjekindlalt raamat näpus su akna taga kindluse võtit küsimas, ehkki sa tegelikult asjast midagi ei tea. LP võiks kirjutada hoopis, et kui uks lukus, hõika nurgatorni akna all, et Rapuntsel, Rapuntsel lase juuksed alla.
Siis võib pärast lolle turiste filmida.

Et uksed ongi lukus, küsin aias lehti riisuvalt vanamehelt Margalita kohta ning too ütleb, et 400 meetrit ja vasakule.

Külatänaval tõmbavad meie tähelepanu kõikjal ringijooksvad seapesakonnad. Mulle on sead eluaeg meeldinud ja neidudele jälle imponeerivad põrsabeebid.
Kohalikud vaatavad meid kui imeloomi. Pildistame sigu ning kui kohalikel oleks fotokad, nad pildistaks meid.

Et Margalita, Rapuntsli ega kindlusega enam väga jamada ei viitsi, püüab Viktoria prooviks hääletada mööduvat autot. Loomulikult kohe esimene peatub ning ehkki meid on jätkuvalt kaheksa, pole see probleem. Neli istuvad kasti kummidele ja kanistritele, ülejäänud 4 kabiini.

Mäed on muljetavaldavad, kastineiud kiljuvad kurvides nii valjult, et mäekurud kõlavad. Autojuht Juri räägib elust ning Gruusia Sõjaväe Kiirteest, millel sõidame ja mille Juri või õigemini tema firma, on ehitanud (või hooldanud?).

Maastikud lummavad, väikesed kindlused või kirikud mäeharjadel. Pasnauris teeme peatuse, Juri vahetab riideid. Juba kõrgemal mägedes Gudauris selgub, et suusahooaeg on läbi. Et umbes eile kuulutati lõppenuks ja edasi ei ole ka mõtet minna.

Juri otsustab, et tegelikult peaks ta sõitma Tbilisisse ning viib meid üksiti ära. Jah, vahepeal on olnud teemaks ka tema juures ööbimine. Kõik on siin riigis võimalik.

Aga nüüd siiski Tbilisisse, teel ostame trendikad lambanahksed karjusemütsid.

Päev ei ole aga sugugi läbi. On hirmus kihk põrutada ööseks linna, kus LonelyPlaneti järgi ei ole ühtegi hotelli.
Marshrutkat on miskipärast väga keeruline leida. Ühest peatusest saadetakse meid teise ja teisest kolmandasse. Aeg kulub. Marshrutkad enam ei käigi, kell on 21, tuleb võtta takso.
Leiab aset reisi kuulsaim enampakkumine, kui taksojuht küsib Tbilisi – Telavi otsa eest 300 lari (2100 kr), turuhinnast 10 korda rohkem. Kulla mees, ega see pole oksjon ning need preilid polegi müügiks.
„Oot, oot, no teeme siis 250ga“.
Selline oleks paras Pärnu turunduskonverentsile esinema saata.

Meiega teevad tutvust blond õde ning pisut nagu räsitud olekuga vend, kes lubavad meid abivalmilt juhatada taksode juurde. Õigemini vend üksi juhatab. Tänavad on hämarad, kõrgel paistab täiskuu. Kõnnin nelja blondi neiuga kvartalis, mis ilmselt isegi Tbilisi mõõtskaalal ei ole kõige turvalisem. Pisut ärev on. Triin otsib kotist pussnuga.

Aga ei, jõuame taksodeni. Väheke kauplemist ning üks härra ongi 30 lari eest valmis meid ära viima. Jah, tõesti, 210 krooni ning 170 kilomeetrit.

Kõlab ebareaalselt?
Kõik ongi pisut ärevil, räsitud vend tundub samuti muretsevat, mistõttu kirjutab üles takso ning taksojuhi numbrid ning lubab helistada ja kontrollida, kas jõuame tervelt kohale.
Ostan vahepeal putkast võileiva ja koogi ning müüja annab 5 lari vähem tagasi. Vaidleme, kuid et jõudsin raha korra juba taskusse panna, ei taha väga õiendada. Olgu tal kasumlik õhtu, mina sellest ei sure.

Oleme teel. 170 kilomeetrit tundmatusse. Juhiga, kes vaikib kurjakuulutavalt. Linnast välja sõites muutub järjest hämaramaks, vaid kuu särab endiselt taevas.

Vahepeal helistab Tbilisi räsitud vend juba taksojuhi mobiilile. Ei, tüdrukuid ei ole veel vägistatud.

Oleme juba tükk maad Tbilisist eemal. Teen nalja, et kui meid oleks tappa tahetud, siis milleks kulutada mõttetult kütust ja sõita nii kaugele.

Äkki keerab auto vanasse bensujaama, peatub, juht avab tagumise ukse ning käsib neidudel väljuda. Ütleb, et vajab abi. See ongi siis lõpp?
Halvasti valgustatud bensiinijaamas ootavad meid juba paar väga kahtlast tüüpi.

Loodan, et grusiinidel on vähemalt normaalsed seksuaalfantaasiad või tahavad nad meid lihtsalt röövida. (Vaatasin mõni nädal tagasi Pasolini filmi „Salo ehk 120 päeva Soodomas “ ning tean, mis selles maailmas kõik võimalik on.)

Neil ärevatel hetkil saab aga hoopis lahendatud mõistatus, kuidas on siiski rentaabel sõita 170 km 210 krooni eest, kui benss on pea sama kallis kui Eestis. Mehel on gaasiauto ning tankides tuleb auto inimestest tühjaks teha.

Igaks juhuks võtavad tanklas kõik oma kotid autost endaga kaasa. Autojuht muigab.

Pärast tankimist autosse istudes on pinged maas. Ilmselt jääme seekord ellu.

Telavisse jõuame hilja ning püüame leida kodumajutust.

See ongi Gruusias uskumatu, et sa helistad öösel kell 11 LP järgi majutust pakkuvale perele, ütled, et me oleme ilmselt nüüd selles linnas kohal, kus te juhtumisi elate ning nad võtavad sind vastu kui oodatud külalist. Perekond koosneb emast, tütrest ning mustas raamis pereisa pildist kaminasimsil.

Perekond on tõeliselt tore ning maja stiilne. Räägime veidi juttu, siis lähen teisele korrusele, kus üks gruusia tüüp vaatab jalgpalli. Vaatan ka. Tüüp lubab, et kui meil homme aega, võib ta teha meile ümbruskonnas autoga ekskursiooni.

Uni.

4. Telavi, veinipäev

Ärkan hommikul neidudest varem, istun viinapuuväätidesse kasvanud rõdul ning võtan päikest. Lapsed lähevad kooli.

Telavi asub Gruusia kuulsas veinikasvatuspiirkonnas. Valitsevad tasandikud, silmapiiril kirdes udus kõrgmäed. Tšetšeenia?

Hommiku/lõunasöögi kõrvale võtame veini. Kunagi ei ole liiga vara. Kerjuslapsed tulevad oma juttu rääkima, õnneks ajab üks restoranikülastaja nad minema. Ja siis veel üks kord. Vaesed lapsed on nii tüütult järjekindlad.

Kohalike koerte suhtes oleme armulikumad, neid me toidame.

Põgus ringkäik tehtud, otsime tagasisõiduks taksot. Eilne taksojuht (töö öine vend) märkab meid ja tervitab kui vanu sõpru. Meie teda ka.
Ta korraldab kiirelt asjad ümber, mis tähendab, et tema autos juba istunud ning teisi Tbilisisse sõitjaid oodanud vanadaam visatakse välja, et meile ruumi teha.

Teel põikame veinikeldrisse, käime poes, pildistame Bushi-Šaakasvili plakatit (Ameerika on sõber!) ning eeslit (loomad on ka sõbrad).

Tbilisis satume seiklusse. Metroos Viktoriale ligi kippunud alaealine noormees haarab väljudes Triinult Eesti lipu ning pageb rahvasumma. Ootamatult märkame tänavale jõudes sama noortepunti. Viki ja Kristiina sööstavad vargale järele.
Koduhoovis (küünilisel kombel nii varaste kui Viki) tabavad neiud varga ja lipu. Jah, gruusia naistelt sellist kiirust ja õiglustunnet vist ei oodata.

Et mitte kaotada aega (aktiivne kultuuriprogramm!), sõidame samal õhtul Batumisse. Öö rongis.

Rongis selgub, et turvalisusega (olen üksi kolme grusiiniga kupees) pole probleemi, mu grusiinidest kupeekaaslased on sellise väljanägemisega, et ma võiks pigem neilt midagi pihta panna. Sõjaväelane ning tema kaasa, kelle dramaatiline riietumisstiil loob vana kooli lärmaka rongiga kena kontrasti.

Eestlaste kupees manustame võimalikult sportlikult Telavi-Tbilisi teel saadud koduveini. (Retsept: lähed külapoodi, küsid, kas te veini müüte, vastatakse et ei, aga toome kohe koduveni. Tuuaksegi, kaks liitrit, raha loomulikult ei küsita.)

Meie veini ja väga soolast juustu tuleb maitsma politseinikke, kes muutuvad neidude suhtes pisut liiga familiaarseks (hakkavad käperdama jne). Ajame neile jama, üks peaaegu usub, et kõik neli naist on minu haarem. Ja et meil kõigil on lapsed ka.
Kurdan, et ilgelt kulukaks läheb, ehkki töötan Eestis ametnikuna.
Politseinik nõustub.

Seejärel rahutu öö rongis, väga hirmsad helid kurvides ja pidurdamisel. Palav ka.

5. vihmapäev

Hommik Batumis tervitab paduvihmaga. Sõjaväelasest kupeekaaslane otsib oma vormimütsi, tuleb välja, et olen selle peal maganud. Nojah, mis ta siis jätab mu istmele vedelema.

Bussijaama väga räpases kohvikus sööme Stalini pildi all suppi, mis tundub päris jõle. Limonaad on veelgi hullem.

Otsustame sõita hoopis Potisse, kus Viktorial juba sõbrad ees. Kaks Levani.

Ilm ei ole ka Potis liiga kena. Jalutame Musta mere ääres.

Õhtul tuleb suur pidu. Joome üle 20 liitri koduveini.
Gruusia rahvalaulud on uskumatud ja sõjaväepolitseinikust tüse tamadan (tüüp sõna otseses mõttes kallab endale veini sisse) laulab uskumatult hästi. Harmooniad on samas lihtsad. Jorisen kaasa, see avaldab neile muljet.
Mind kutsutakse tšekistiks. See on väga suur au.
On väga meeleolukas õhtu.
Mingil hetkel, kui tüdrukud on veits kannatamatud juba:), viib Levan (too, kelle pool me veini ei joonud) meid enda juurde. Ühe Levani pool jõime, teise pool ööbime.

6. pohmellipäev.
Olen kunagi ammu, veel reisi ajal, kirjutanud märkuse: päev algab läbi une.
Ei suuda meenutada, miks peaks see just tolle päeva kohta kuidagi eriline olema.
Eilne vein annab tunda. Levan on ka näost hallikas.

Sõidame tagasi Batumisse.

Batumi on senikohatutest üks kirevamaid, väga elus linn.

Viskan oma asjad külalistemajja. Jalutame veidi linnas, sööme toore munaga hatšapurit. Tbilisi oma oli ikka parem.

Jätan neidudega hüvasti. Nemad sõidavad Kutaisisse ja tagasi Tbilisisse (ja veel igale poole). Mina pean leidma laeva.

Mu ööbimiskoha väärika olemisega daami on vahetanud välja halvasti värvitud huulte ja hoomamatute silmadega neiu, kes püüab rääkida inglise keelt. Kokkulepitud hind on tõusnud kümnelt viieteistkümnele.
Et tingimused on väga kehvad (ilma pesemisvõimaluseta välikemmerg) ning elutoas paistab terve bande abhaasia põgenikke, võtan oma asjad ja lahkun vaikselt.

Järgmises külalistemajas saan ühekohalise toa, näritud nätsud voodipeatsis, aga muidu on kõik olemas. Asub kolm maja Stalini muuseumist, kuhu ma aga ei jõuagi.

Jalutan veel linnas. Istun rannas.

7. ootuse ja passimise päev. Ja nii ongi, selline on normaalsete gruusia tüüpide elu.

Üllatavalt hästi sain magada, mistõttu kella kaheksale lükatud marshrutka tabamine tundub eriti mõistlik. Ehkki on tunne, et jäin laevast maha. Aga mis siis ikka, elu läheb edasi.

Bussijaamas laabub kõik ootamatult hästi. Marshrutka Potisse on juba ees. Hallipäine härra küsib sõbralikult mu reisi eesmärki ning lubab seejärel mind sadamasse ära viia. Kena, üks mure vähem. Küsib selle kõige eest muidugi 10 lari, mis on kaks korda enam, kui olen eelmistel päevadel sama otsa eest maksnud. Aga gruusia raha mul jagub ning kohalikku taksondust tasub toetada. Samas, toredad inimesed ei küsi sult selle eest rohkem raha, et sa oled välismaalane ja just neile tahaks pigem maksta. Dilemma. Näiteks juuksuritädi Batumis oli nii tore (lõikas hoogsa liigutusega ka mu kulmud ja tõreles, et miks ma ikka koolis hoolsamalt vene keelt ei õppinud), et ma oleks talle heameelega rohkem maksnud.

Enne mind istub bussis juba punapäine lokiline daam, kes kavatseb kolida märgatava osa oma elamisest: peale on laaditud tugitool, erinevaid kaste ja kotte. Daam on ka tore, soovitab Ukrainas mitte öelda, et olen Eestist. Et noh, meil ju praegu nende venelastega jama. Aga pribaltika ja Gruusia on muidugi sõbrad. Päikseline naeratus.

Daam peaaegu sekkub, kui taksojuht mult 10 lari kasseerib, aga ma naeratan talle, näidates, et ma tean ise ka, et mind nööritakse. Ta ei saa sellest aru, aga siis juht seletab, et viib mind sadamasse. Loomulikult ei ole see väärt topelthinda.

Buss saab pisut räsitud moega gruusia onusid täis. Minibuss on grusiinide lemmiktranspordivahend, sest ta mahutab ükskõik kui palju inimesi. Daam istub oma kokkupakitud tugitoolil.
Arvukate lehmade ning sissepõigete tõttu venib reis väga pikaks. Daam kolitakse ka poolel teel oma maamajja. Abikaasa juba ootab, siniste puuvilladresside püksipõlved kotitavad kui põrgulised.

Et prügiauto püüab samuti samal kitsal külatänaval vastassuunas sõita, läheb tõsiseks manööverdamiseks. Kanad kaagutavad, koerad klähvivad. Lehmad ja lambad passivad niisama.

Viimaks taas Potis. Laevakontori ees märkan rahvasumma. Ohkan kergendunult, laev ei ole veel lahkunud.
Kõik paistavad olema sellised lihtsad grusiinid, rekkajuhid või Ukrainasse paremat elu otsima siirdujad. Tõmban oma välimusega tähelepanu. Piletijärjekorra lõbusate rekkajuhtide ringis uuritakse mult, et kas gruusia naised on minu arvates ilusad ja kas ma tahaksin endale gruusia naist. Vastan, et jaa, loomulikult. Tuba rõkkab naerust, üks küsib, et kus sa ta panid. Eh, nad ikka ilmselt küsisid, et kas ma võtsingi siit naise ning ma vastasin, et jaa, loomulikult.

Kui jõuan lõpuks erinevates kassades käidud, siis viimases ütleb daam, et laev ei lähe täna, valib numbri ja annab telefoni mulle. Charlotta on kõik ära korraldanud, naerab pikalt teisel pool toru oma valju sõbralikku naeru ja ütleb, et ma tuleks tema poole.

Õhtul on nädalavahetuse kultuuriprogramm. Käime restoranis: suurepärane šašlõkivarras maksab eesti rahas naeruväärselt vähe. Ma muidugi ise ei pea maksma.

Levanid sõidutavad mind autoga 7 tiiru ümber linnaväljaku ja pargi. Siis põikame korra sisse. Pean sööma jäätise, mis on kaugelt liiga palju.

Ja siis õhtul seisame külatänaval. Jah, seisamegi, nii mõne tunni, kuni päike loojub ja siis veel veidi. Räägime hõimlaste ja ühtlasi naabritega (umbes neli tüüpi kõrvalmajadest) auto ilukilpidest, amortidest jm olulisest.

Võrdleme mobiiltelefone.

Lõpuks vahime kõige rajumast telefonist reetliku pealkirjaga videot „Russki praznik“. Kolmest daamist ja ühest härrast koosnev seltskond joob kõigepealt mõned pitsid viina ning seejärel läheb tegutsemiseks.

Kõik tõdevad, et venelased on muidu ilged munnid (Poti mehed käivad siiani abhaasias venelastega võitlemas ning veel paar aastat tagasi oli siingi alates kella kaheksast õhtul komandanditund), aga raisad pidutseda ja khm-khmh oskavad ikka jõle hästi.

Siis lähme laiali. Pidu sai läbi. Charlotta on sellal toas teleri ette tukkuma jäänud, kui mehed väljas tõsistel teemade arutlesid.


8. 332 ja 3.

Ärkan Levani külalistetoas veidi enne üheksat, sest eelmisel päeval on UkrFerry kontori tädi nii mulle kui Charlottale öelnud, et laevale peab tulema üheksaks.
Kui äratan magava Levani, tuleb välja, et Charlotta on vahepeal infot apdeitinud, mis lükkas väljumisaega tunni võrra edasi. Ma ei pannud tähelegi, millal ta helistas.
Veidi enne kümmet siis sadamasse.

Sööme Levani ema valmistatud kerge hommikusöögi kabatšoki ja pähklitega, mis on jälle uskumatult hea. No ja juustu jm ikka ka. Kurat, gruusia toite jään ma veel väga pikka aega taga igatsema. Ütlen Levanile, et pean võtma Gruusia naise kasvõi ainult toidu pärast. Ta patsutab oma tekkivat õllekõhtu ja on nõus. Ehkki ta ise veel abielus pole. Mulle tundub, et gruusia meeste jaoks tundub hea toit naisevõtuks adekvaatne põhjus.

Umbes teine meeste seltskonna teema (pärast meie kõigi, Eesti ning Gruusia sõprust) on see, kuidas vene või eriti Ukraina naised on voodis oi kui head. Eino abielluge muidugi neitsitega (mida nad tõepoolest teevad).

Veidi peale kümmet jõuame sadamasse. Mina ja kaks Levani. Vahepeal on asju veelgi edasi lükatud. Levanid võtavad seda enesestmõistetavalt ning samuti seda, et passime selle mõttetu lisatunni sadamas kõik kolmekesi. Hakkan juba sellise suhtumisega harjuma. Seisame kontori ees puu all ning seejärel istume autos ilmselt ikka päris pikalt, ei jaksa kella vaadata.
Kogu rahva viib laevale üks marshrutka. Ma ei lugenudki, kui palju ta lõpuks peab ringe tegema. 5-7? Üks ring võtab aega u 20 minutit.
Olen laeval, kui kell on umbes 13.

Juhtumisi on just sellele laevale on sattunud tüüp, kes oskab inglise keelt. Andro elab Kiievis, tegeleb (kampaania)turundusega ning püüab Ukrainasse kaasa võtta oma äsjaostetud musta bemari.

Kui olen talle kinnitanud, et öösiti ei norska, võtame kajuti.

Esimene laevalõuna tunduks söödav, kui ma ei tuleks just Gruusiast.

Pärast lõunat laev ikka veel ei liigu. Keegi eriti midagi sellist ei tee ka, mis põhjendaks sadamas seismist. Lihtsalt vaikus.

Kell on umbes 5, kui lõpuks liigume. Palju õnne. Batumis UkrFerry kontoris härra poolt öeldud ajast (no kell 10 laupäeval võib juba küll välja minna) on möödunud 31 tundi.
Lõbus on just see, et ega midagi erakorralist ei juhtunudki. Lasti on tavalisest isegi vähem, midagi katki pole läinud. Lihtsalt venib.

Avastan meie koduks olevalt kaubalaevalt leedukeelseid tekste. Ses mõttes oleks raju Mustal merel sattuda vanadele Tallinki laevadele, Regina Balticale näiteks.

Regina oleks samas Greiftswaldi kõrval tõeline metropol. Jah, meil on ka baar, mis tähendab nurka laevasööklas, kus üks meeskonnaliige müüb õhtuti õlut, viina ja martiinit. Seda ainult grivnade eest, mida mul kahjuks pole. Aga Andro ostab mulle õlle mult midagi küsimata.

34tunnine merereis seega igavaks ei kujune.

Laev on olme mõttes muidu täitsa ok. Põhiline, et kajutid on piisavalt suured, akna ning lauaga, mille kohal pistikupesa. Ja siis ongi selline vaikne elu. Räägin Androga juttu, teen oma asju arvutis, vaatan väljas ringi/võtan päikest. Igav ei ole.

Kindlatel kellaaegadel kogunevad kõik reisijad sööklasse, kus Ukraina beibed jagavad kõigile korralikku sööklatoitu. Mulle meeldib eriti üks väga heas vormis keha, võimsate vulkaanina üles seatud vaarikakarva juuste ning tohutult pika ninaga daam (esimesel päeval oli tal nina otsast veidi verine ka). Too laeva megabeib kahtlemata teab oma väärtust. Reisijate seas tuleb ligi 90 mehe kohta 7 naist, kellest tõesti jah 2 on alla viiekümne, paraku mõlemad vähemalt ühe lapsega.

Levanid on mulle ühe blondi ukrainlanna (väikese pojaga) juba sadamas välja valinud. Tema skalbi riputab lõpuks vööle aga hoopis Andro. Samas, vennad ja kajutikaaslased, see on ka minu võit, pealegi, minagi tegin selle nimel tööd. Ja nii palju tööd kui Andro poleks ma eales viitsinud teha. Blond neid olevat endise kuritegeliku liidri lesk. Kõik riided (ka lapsel) on bränditud. Oh seda Dolcet ja oh seda Gabaanat.


9. päev, pealkirjastatult: „mul oleks oma ajast ja elust tõeliselt kahju, kui mul oleks nendega üleüldisemalt midagi peale hakata“.

Laev on sadamas veidi peale keskpäeva. lõunat enam ei anta. Ja siis hakkab pihta või õigemini jätkub. Ma ei viitsi kirjeldada ja te ei viitsi lugeda.
Igal juhul olen Ukrainasse pääsemiseks sooritanud isikliku passimisrekordi. Kui mu 3 minutit passikontrollis saavad lõpuks sooritatud, saab kell 18.30.
Blond pikajalgne piirivalvuritibi loob ülimalt kitsas koridoris korda. Kurjustab üle tunglevate grusiinide, et trügijad saadame päris järjekorra lõppu. Tõmmud mehed õgivad teda pilkudega. Welcome to Ukraine!

Mina vähemalt saan probleemideta läbi, järjekordne blond, aga palju matsakam neiu on minu kui ELi kodaniku suhtes selgelt aupaklikum.
Andro helistab peale 11 õhtul, kui sõidan rongiga Odessast juba järgmise linna poole. Ta peab oma auto eest maksma umbes auto enda väärtuses makse, sest palju õnne, ta olevat nüüd saanud Ukraina residendiks. Varem on ta kaks korda maksnud seetõttu, et on resident ja üks kord selle eest, et ei ole. Moraal: vahet pole, mis seis sul on, maksta tuleb alati.

Passikontrollis leian aga uued sõbrad, kellega koos läbida 18 km Odessasse. Suurte kilest valmistatud kandekottide (sellised ruudulised, millega turumüüjad veavad riideid, teate küll) sangad purunevad järjest, kui ronime üle teetammide ning kraavide. Tüübid peavad asju seljas tassima. Pisike tõmmu vanamees, kellega me kahekesi ühte kotti (aga kõige raskemat) veame (sangad õnneks veel peavad), tahab puhkepeatust, pöörab sealsamas lagedal tühermaal mulle selja ning urineerib valjul sorinal.

Oleme kui sõjapõgenikud, otsime peatust, arutleme, mis suunas see Odessa lõpuks jääb. Lõõskav õhtupäike kuldab sadama industriaalmaastikku, kõht on tühi nagu inimesel, kes ei ole terve päeva midagi söönud.

Odessa peavaksalis ostan pileti. Gruusia sõbrad on kahjuks oma rongist maha jäänud. Järgmine läheb homme. Mõned lähevad bussijaama teisi võimalusi uurima, mõned jäävad vaksalisse, jätan oma koti nende valvata, et midagi lõunaks süüa. Kell on umbes kaheksa. Mul on veel kolm tundi aega. Teen jalutuskäigu. Odessa on kena.

Tagasi tulles märkan esimeses saali nurgas (kunst)nahkjopedega tõmmusid väikesekasvulisi tüüpe, kellest ma igas tavalises olukorras kõige suurema kaarega mööda käiks. Nokkmütsid silmil, püüavad mõned juba magada.

Need ongi mu sõbrad, kes valvavad kogu mu varandust (sh sülearvutit). Kui rõõmsalt nende juurde lähen, pakuvad suitsuvorstisaia.

Siis rongile. Sõber Viktor saadab ja lahkumisel embab.

Viktor on tore mees. Räägib teoreetiliselt inglise keelt, ehkki mitte minuga. Läheb Krimmi tööd tegema. Ütleb, et türgi naised on voodis kõige paremad.

Ja siis rongisõit. Öösel passin mõned tunnid Ukraina raudteesõlmes. Väga uhke jaamahoone ööpäev läbi avatud puhvetitega, millest ostan nii jälgi viineripiruka, et ei suuda seda süüa.
Tõeline ajas rändamine.

Ja siis vahetan ronge ja siis veel ja veel.
Moldova täiesti tühjad maastikud üksikute lagunenud industriaalhoonetega tunduvad sümpaatsed. Sõidan Moskva – Chisinau ekspressis 15 tundi platskaardivagunis, kus peale minu on veel mõni inimene. Väga mõnus.

Moldovast ei taheta mind välja lasta, piirivalvurid räägivad ka Rumeenia-poolsel piiril omavahel vene keelt, ehkki Moldova kohalik keel on ju sisuliselt rumeenia keel. Nojah.

Rumeenia eurolippe nähes läheb tunne kohe mitu korda turvalisemaks. Kvaliteetne arstiabi, tsivilisatsioon. Vähem koduloomi ja –linde maanteedel ning linnatänavatel.

Ja siis Iasist näljaekspressiga Cluj-sse. Pileti hind on ropult kallis. Tsivilisatsiooni eest tuleb maksta.