mercedes benz

tarbimisühiskonna kirkaimad õied Huedinist.
ühe kohaliku copywriteri sõnul on mercedes rumeenias tõsises hädas.
mercedesest on saanud rikka mustlase sümbol.
nüüd on küsimus, et kui paljud mercedese ostmiseks piisavalt rikkad rumeenlased tahavad sarnaneda mustlastele.
see on vana dilemma, et kas omada paari täielikku fänni (kes ehivad su logoga tornitippe) või paarisadat mõõdukat sõpra (kes lihtsalt ostavad su auto).
eks torne ole palju, aga maailmale tahaks ka nii paljut öelda. seepärast pole õige ruumi raisata, ühe tornikese otsa saab panna ka kaks sümbolit. täring mercedese märgi all vihjab, kuidas rikkus kogutud on. õnn ja raha. õige tunde tekkimiseks on kõik need viis korrust kindlasti vajalikud. villa lui saradini viimistlus ei ole miskipärast siiski lõpetatud. ilmselt on pererahva õnn ehk raha otsa lõppend.
sellised poolikuid maju leidub mitmeid. õnn on heitlik.
samas võib elada ka majas, mis ongi poolik. kes kurat lõppeks kõiki neid viit korrust ikka vajab, piisab juba valminud kolmest.
ja siseviimistlus on nagunii asjatu. maja vaadatakse väljast mitte seest.
postmodernistlikud paleed. tegelikult käib tänaval ja siseõuedes ikka traditsiooniline mustlaselu. hiigelsuure ja uhke villa hoovis mängivad lapsed kannavad täpselt samasuguseid riideid kui nende vaesed hõimuvennad agulis. majade rõdudele tuulduma riputatud vaibad on uskumatult räpased.
üks kohalik teadis, et üldiselt elatakse sellistes hiigelmajades ikkagi kogu suguvõsaga (paarkümmend nägu) vaid paaris toas. ülejäänud maja on vaid staatuse pärast.

lõppu paar pilti kevadistelt künnitöödelt. härjad on ehk moodsast põllumajandustehnikast veidi aeglasemad ning vähem efektiivsed, aga seda sihikindlamad. ei tea mitu hobujõudu ära tuleb? kahe peale kaks?

tihe liiklus. ühesuunalisel teel mööduvad hobused härgadest. kolleegid või konkurendid? sõidukid siiski tülli ei kisu, õhkkond on professionaalne. rumeenia rikastub.

mustlastest nii ja naa, nii ja naa

1) nad on õnnetuseks kogu rumeeniale.

kui mustlased hakkasid ennast kutsuma "romas", kaalusid rumeenlased "u" kasutamist sõnas "rumania", mis aga oli teistpidi hirmus, sest venelastega ei taha ju ometigi keegi segi aetud saada (sõnaalguse RU).
väga lihtne on rumeenlast solvata, öeldes, et oot, see on ju see mustlaste maa, oot, sa siis ka mustlane.

2) nad tulid kuskilt india poolt ja keegi ei saa neist päriselt aru.

"ei, nende rahvamuusika on tegelikult päris huvitav"

3) targem on nende eest hoiduda.

nägin, kuidas üks üpris intelligentne kohalik doktorant suhtus kuldhammastega mustlaseite ebauskliku hirmuga, mille tulemusel sai eit talt 25 leid ehk ca 120 krooni. "ma tahtsin näha, mis trikke ta teeb!" jee rait.

tegelikult tunnetavad mustlased üpris hästi, kellele tasub ennustamist pakkuda ja kellele mitte. mul ei ole sellega kordagi probleemi tekkinud. piisab pilgust.

olen nüüdseks näinud nii üht kui teist poolt mustlaselust.

-muusika ja tantsud: täiesti teistmoodi elu ja hingamine.

-mustlashärrad ja daamid linnatänavatel. härrade uhked mustad kaabud, vuntsid, saapad; daamidel pikad värvilised seelikud ja pearätid. eesti turukaupa riietuvad mustlased ei ole rumeenia omade kõrval midagi.

-totaalselt teistmoodi ellusuhtumine, maailma ehedaim kitsh, kõik see, mida näeb Huedini piltidelt järgmises postituses (tuleb ilmselt peagi).

teisalt:

-vaesus, mustus, mida näitavad eriti valusalt nende loomad (hobused!), elukvartalid, lapsed. kui näha kaugeltki mustlasgeto prügimägesid, ei tahaks üldse teada, mis tingimustes elavad nende kõhnad, räsitud hobused. halb, väga halb.

-tüütud lapsed, kes tulevad raha küsima. suncuiusest rongis tagasi sõites hakkas mind hirmsasti tüütama pildil olev noor naisterahvas (7 eluaastat ehk).

mulle tundub, et rumeenia võiks olla pedofiilide paradiis. oleks loogiline, olles religioosne ja konservatiivne, jäävad peidetud ihad ning väljendamata seksuaalenergia.

nojah, igal juhul küsis pildil olev tüdruk raha ning kui ma ütlesin, et ei anna, siis hakkas ta end mu vastu hõõruma. varasemad kogemused? karm teema. aga ma pidin ta lihtsalt kraedpidi oma kupeest välja tirima. ja ikka tuli ukse peale tagasi ja kordas "pusi, pusi", mis peaks tähendama kohalikus keeles "musi". ja näitas käega, et raha, raha.

kusjuures lapsi saaks siin ilmselt väga odavalt. emadel-isadelgi oleks hea meel. raha ei haise. vähemalt alguses.

kirbuturg

see ongi nii, et tuled kohale, laotad murule kõik, mis sul maailmale pakkuda ja hakkad kauplema. sortiment on lai: supermarket igal linal.

- pühakupiltide kõrval videokassett ungari pornofilmiga, mille kaanel imeb plaatinablond daam midagi suurt ja musta (soku peenis?). viie minuti pärast on zooporno kadunud, ilmselt leidnud uue ja peagi ka rahuldatud omaniku.

- windows 95 poolakeelse manuaali väärtuse tõstab taevani värviline kaanepilt.

- õliste mootorijuppide vahel petersellikimbud, mis möödaminnes garaaži kõrvalt kaasa haaratud.

- eksinud ja peremehe kaotanud loom on ärevil, eksleb rahvasummas ringi ja hirnub. saata kodutute hobuste varjupaika või otse lihunikule? ribisid näeb lugeda ning neid on üllatavalt palju.

oleksin endale peaaegu ostnud rahakoti, sest mis on tõenäosus, et sama rahakott varastatakse teist korda uuesti?

mingi koduigatsuse teema?
ma ei usu.
vanaema ütles eelmisel nädalal telefonis, et nüüd sa oled küll juba nii kaua eestist eemal elanud, et edaspidi enam ei taha.
ma ütlesin, et jajah.

loomulikult on eestisse maha jäänud inimesed väga tähtsad. tähtis on teadmine, et mingid kohad on seal alles ja üldse mitte väga kaugel (eelkõige emotsionaalselt, ma ju mõtlen eesti asjadele palju).

tegelikult olen lihtsalt liiga vähe ära olnud ilmselt.

ja siis ka üksiolemise idealiseerimine, sest ega ma näiteks tänagi suhestusin jalutuskäigul pigem ruumiga, cluj'i kui kohaga. et ruumil ongi palju kihte. kellegi roosaks värvitud rõdu kuulub minu linna, on ka minu oma.

siin jääb üldse olemiseks nagu rohkem õhku. vahel on see hea, praegu näiteks.

täna need 3 tundi linnas oli puhas rõõm.

kodus nagu ununeb see kõik ära.

paik nii hell

selge ja vaikse ilmaga sobib 12 soojakraadi siin päevitamiseks.
vilus ja tuulega on 12 kraadi nagu 12 kraadi ikka või isegi hullem.
ja kui linnas kõndides vahetada päikselisi ja päikseta tsoone, oleks vaja täiesti erinevaid riideid. vahepeal on palav ja siis kohe jälle jahe.
lõpuks hakkab tervisele.
olen nüüd juba tükk aega käind ringi kerge kurguvaluga. olin haige ja sain terveks, aga mitte päriselt.
nüüd otsustasin lõplikult terveks saada. üks arstitudeng arvas, et sellise kurguga peaks tegema kerge antibiootikumikuuri.
nüüd teengi: iga 8 tunni järel üks tablett. umbes 7 õhtul, 3 öösel ja 11 hommikul. selline on mu elu rütm siin.
juba ongi päris hea.
viimane aeg ka, sest kolmapäeval sõidan Rooma. 4 päeva turistielu seal ja siis Riiga. pool päeva turistielu ja siis Tartu.
pühapäeva (15.04) öösel olen Eestis.
2 nädalat turistielu.
seejärel Tbilisisse. nädal turistielu Georgias, misjärel teekond turistina läbi Ukraina, Moldova, Rumeenia.
siis tagasi kodus.
ongi nii?

orestes ja oidipus

Kas see hakkabki nüüd kultuuriajakirjandus olema?
Ma ei tea. Ehk mitte.
Kultuuriajakirjandus olevat kõige ebapopim.

Täna jõudis ooper igatahes kaasaega.
Premiera operei-teatru "Oreste-Oedipe" va avea loc miercuri, la Opera Nationala din Cluj Napoca, la orele 19. Regia artistica a spectacolului este semnata de Rares Trifan. Scenografia ii apartine Cermencitei Brojboiu, iar coregrafia Melindei Jakab. Dirijorul orchestrei este Cornel Taranu.
Seekord siis prantsuskeelne ooper rumeeniakeelse kavalehega. Õnneks oli kogu lugu nii segane, et keegi ei saanud nagunii midagi aru.
Pärast vaheaega oli saal oluliselt tühjem.

Tuleb tunnistada, et isegi etenduse lõpus ma ei teadnud, kumb peategelane oli Orestes ja kumb Oidipus. Üks pidi kavalehe järgi olema tundlik ja teine julge (nii palju sain rumeenia keelest aru). Näitlejate valiku tõttu (ilmselt paratamatu suhteliselt väikses ooperimajas) taandus asi sellele, et üks oli lihtsalt alla kolmekümnene dramaatiline tenor ja teine üle kuuekümne tüse bass. Ja siis veel nii, et noor oli julge ja vana tundlik, keda ahvatles vastavalt Elektra või sfinks (kavalehelt).

Siinkohal kiitus daamidele, kes neid osi mängisid. Kui sa oled keskmisest tüsedam ooperilaulja, siis on paljaste rindadega ning läbipaistva kollase seelikuga sfinksi kehastamine tõsine asi. Ja laulda sealjuures väga hästi. Kena.
Etenduse ajal arvasin, et Elektra ja Oidipuse ema on üks sama inimene. Tegelikult ei olnud. Alles aplausi ajal, kui näitlejad kummardama tulid, sain aru, et need sarnased naised (samasugune kostüüm ja üldisem väljanägemine) olid hoopis mõlema peategelase emad, kes korduvalt väga kujundlikult tapeti. Ma juba hakkasin mõtlema, et miks see üks õnnetu naine neile kogu aeg ette jääb.
Detailid ja kunstnikutöö suurepärased, muusika, lauljad ja orkester ka.

Pärast ooperit võtsin Spiidist kiire burksi (kana ja friikatega) ja jalutasin kolme paksu neegri järel ühikasse.