Minu Kopenhaagen

See ei ole nüüd küll reisikiri, vaid selline põgus eluolu kirjeldamine (olen Kopenhaagenis sel kevadsemestril külalisdoktorant). Midagi iseäranis sügavat või erilist Taani kohta ei ole nagu ilmnenud ka, sest olen istunud peamiselt kodus, koolis või raamatukogus ja lugenud-kirjutanud. Teos „Minu Kopenhaagen“ tuleks küll päris mahukas, ehkki Kopenhageni kohta ei leiaks sealt eriti midagi.

Siiski, teaduskirjanduse kõrval saaks auga kajastatudTaani eluseriaal Monopol (Matador), mis jooksis aastaid tagasi ka ETVs ja millega mul on üllatavalt tugevad nostalgilised sidemed. See on selline ajalooline Õnne 13: oled 5 osa vaadanud, 4 aastat on möödunud (õnneks ikkagi seriaalis, mitte vaatajal), aga kõik on ikka sama, ainult lapsed kasvavad. Noh, nagu päris elu. Ja siis saab teada, et teine maailmasõda oli talumatu peamiselt seetõttu, et normaalset kohvi ei olnud saada. Lugesin läbi ka Bill Brysoni „At Home: A Short History of Private Life“, mis on tõesti suurepärane raamat.

Aga minu vähene kontakt linnaga ei tähenda, et mulle Taani ei meeldi. Vastupidi. Või noh, mulle meeldib vähemalt Kopenhaagen, sest ega ma ju mujal käinud ei ole. Linn on tõesti tore. Välja võib tuua eredad positiivsed elamused ratturina, sest siin on tõesti äärmiselt mõnus rattaga sõita. Isegi kui väljas miinuskraadid ja muidu rahulikud kopenhaagenlased vabastavad veidi liiklusohtlikes olukordades verbaalselt kogu oma elu frustratsiooni (mida heaoluühiskonnale kohaselt õnneks liiga palju ei ole ja millest ma ka taani keele oskamatuse tõttu nagunii aru ei saa).

Inimesed on sellised põhjamaised (kuigi etnilist variatiivsust on päris palju nagu igal pool) ja lahked, hipstereid nii hirmus palju ei olegi, kuigi Ewert and the two dragons tuleb ikka pea iga päev linnas vastu (kusjuures 7. mail võibolla tulebki, sest neil on siin kontsert). Hiljuti üks professor mainis, et kui ilmad soojaks lähevad, siis hakkavad inimesed rohkem naeratama. Ja tere ütlema. Ja rohealadel õlut jooma. Põhjus-tagajärg seosed on siin ilmselt põimunud.

Kodu ja olme. Elan hetkel Christianshavnis, metroopeatuse ja bastionite vahel. Väga tore asukoht, kodu selline kohati veidi väsinud, aga väga funktsionaalne ja ägedalt disainitud. Taani asi. Elan koos toreda ema (vanust ilmselt üle 50) ja tütrega (esimene klass?).

Korteri või toa leidmine on siin päris karm sport. Ilmselt üsna meeleheitel Greta Gružinskaitė on postitanud korteri otsimise kuulutuse koguni ühe Kopenhaageni harrastusteatri etenduse Facebookilehele. Etenduse pealkiri oli tõesti „Rent“.

Ida-Eurooplaste asi, ega need ei saa asjadest aru.

Aga neid on siin palju. Käisin end residendiks registreerimas. Süsteem oli selline, et esimene administraator jagab inimesed gruppidesse. Ja siis kõik ootavad ühiselt suures ruumis, kus on tasuta wifi, diivanid ja nii. Mulle anti valge sedel järjekorranumbritega 22. Kodanikke (kollased ja rohelised sildid) kutsuti nimepidi ja valdavad olid seal erinevate värvilisemate rasside esindajad (ilmselt lihtsalt juhtus seekord nii).

Igal juhul käis siis üks noormees teatud regulaarsusega välja hõikamas nimesid ja vahepeal ka „white 20!“, noor valge mees läheb. „White 21!“, noor valge neiu. „White 22!“ – mina, mitte tingimata 22, aga suhteliselt valge küll.

Ja muidugi, tegelikult olid need valged kõik hoopis ida-eurooplased.  Mina, Poola noormees, Bulgaaria neiu, Leedu noormees, Vene paar, rumeenia härra. Korteriomanik mainis usalduslikus vestluses, et idaeurooplaste tõttu on siin turvalisus palju langenud. Varastavad rattaid ja muud (ma muretsen veidi oma ratta pärast ka, ehkki seda on ilmselt vähemalt ühe korra juba varastatud).

Ja see üks rumeenia härra oli suht õnnetu, kui sai teada, et residendiks registreerimiseks peab olema sissetulek vähemalt 6000 krooni (jupi üle 800 euri) ja tema 4500 ei piisa. Küsis kolm korda üle, et kas tõesti ongi nii.  

4500 krooniga (u 600 euri) on siin üsna keeruline ära elada küll, eriti kui pead koju jäänud perele ka raha saatma. Lõunapakkumisena võib pasta või salat maksta vabalt 100-120 krooni. Poetoit samas ei pruugi olla Eesti omast kallim. Põhiline kuluallikas on aga üür, mis muidugi ei tähenda, et tube eriti saada oleks. Näiteks üks ühikatoa pakkumine (u 600 eurot kuu ühe väikese toa eest mitte täiesti kesklinnas) oli FB Kopenhaageni välistudengite lehelt 50 minuti pärast maha võetud ja õnnelik uus üürnik leitud. See ei olnud mina.

Igal juhul ma kolin alates 9. aprillist uude korterisse. See praegune oligi ainult üheks kuuks.

Pärast erinevaid juba-peaaegu-endale-saadud elukohti aitas mu praegune korteriomanik leida odava ja mõistliku (3000 krooni) toa. Ujulale väga lähedal (käin siin ülepäeviti ujumas).

Nojah.

Aga homme Eestisse.

Fotod ei vaja tingimata allkirja, aga siiski. 
Esimene: vaade mu aknast sisehoovile (minu Kopenhaagen). 
Teine: käterätid vannitoa nagis.