Kas see hakkabki nüüd kultuuriajakirjandus olema?Ma ei tea. Ehk mitte.
Kultuuriajakirjandus olevat kõige ebapopim.
Täna jõudis ooper igatahes kaasaega.
Premiera operei-teatru "Oreste-Oedipe" va avea loc miercuri, la Opera Nationala din Cluj Napoca, la orele 19. Regia artistica a spectacolului este semnata de Rares Trifan. Scenografia ii apartine Cermencitei Brojboiu, iar coregrafia Melindei Jakab. Dirijorul orchestrei este Cornel Taranu.
Seekord siis prantsuskeelne ooper rumeeniakeelse kavalehega. Õnneks oli kogu lugu nii segane, et keegi ei saanud nagunii midagi aru.
Pärast vaheaega oli saal oluliselt tühjem.
Tuleb tunnistada, et isegi etenduse lõpus ma ei teadnud, kumb peategelane oli Orestes ja kumb Oidipus. Üks pidi kavalehe järgi olema tundlik ja teine julge (nii palju sain rumeenia keelest aru). Näitlejate valiku tõttu (ilmselt paratamatu suhteliselt väikses ooperimajas) taandus asi sellele, et üks oli lihtsalt alla kolmekümnene dramaatiline tenor ja teine üle kuuekümne tüse bass. Ja siis veel nii, et noor oli julge ja vana tundlik, keda ahvatles vastavalt Elektra või sfinks (kavalehelt).
Siinkohal kiitus daamidele, kes neid osi mängisid. Kui sa oled keskmisest tüsedam ooperilaulja, siis on paljaste rindadega ning läbipaistva kollase seelikuga sfinksi kehastamine tõsine asi. Ja laulda sealjuures väga hästi. Kena.
Etenduse ajal arvasin, et Elektra ja Oidipuse ema on üks sama inimene. Tegelikult ei olnud. Alles aplausi ajal, kui näitlejad kummardama tulid, sain aru, et need sarnased naised (samasugune kostüüm ja üldisem väljanägemine) olid hoopis mõlema peategelase emad, kes korduvalt väga kujundlikult tapeti. Ma juba hakkasin mõtlema, et miks see üks õnnetu naine neile kogu aeg ette jääb.
Detailid ja kunstnikutöö suurepärased, muusika, lauljad ja orkester ka.
Pärast ooperit võtsin Spiidist kiire burksi (kana ja friikatega) ja jalutasin kolme paksu neegri järel ühikasse.
No comments:
Post a Comment