minibusz

Kurat, jah, ongi tõeline minibuss. Õnn samas, et üldse peale sain, sest 11 reisija jaoks on siin 12 kohta, täismaja puhul bussijuht käike vahetada ei saaks.

Tegin õhtu strateegiliselt rumalaima otsuse, kui kolisin bussi startides üksikult uksealuselt kohalt tagumisele pingile, mis oli täiesti tühi. Tundus, et oleks nagu rohkem ruumi ja üldse saaks arvutis asju vaadata, ülejäänud buss ei vahiks. Paraku oli bussijaam alles esimene peatus ning põhirahvas tuli peale lennujaamades. Just mitmuses, selline gradatsioon, kus esimeses lennujaamas pidin loovutama oma neljast kohast ühe. Olemine oli veel täiesti mõnus. Teises lennujaamas tulid tagumisele istmele rumeenia ema oma tütrega (kes ka hea kogukas ja vana juba). Nüüd on kitsas. See värk kestab 8 tundi. Jah tõesti, just nii. Aga samas naljakas ka. Ees kõrvalistmel lasi just üks oma istme alla. Oo rõõmu, tagumised istmed ei käigi alla. Krt, kui mu eest ka iste alla läheb, pean lõpetama nii kirjutamise kui ka inimväärse elu. Ehk kõik ei sõida Cluj-sse välja? Nojah, eks siis tulevad uued emad lastega.

Ungari raadiojaam üürgab. Kell on 22 läbi ja disko algas. Õnneks istub tütar mu poolel. Seegi hea, sest kaheksa tundi emaga tantsida ka ei tahaks. Meie kehad võnguvad ühes rütmis, ehkki õnneks buss liiga hullult ei raputa. Jälle ilmselt loll märkus, sest sõidame Budapestist välja viival suurel teel. Hommikupoole ööd tervitab juba Rumeenia.

Peaks aknast välja vaatama, siis oskab pärast tagasi tulla, sest kes teab. Siia jäävad ju nii Buda kui Pest. Mõlemast on kahju. Pestist isegi enam.

Kadrilt sain retropornot. Multikaid ja muud. 100% hardcore. Peaks vaatama. Või ei, las praegu kestab bussidisko, eks siis öösel. Szolnok on 30 km eespool. Pimedas on hea sõita.
Ei, Szolnok jäi. Mingi eriti naljaka nimega koht on eespool. Püs... ei jõudnud lugeda.

Tütar on naaldunud ema õlale ning magab, ema magab ka. No niipalju ma siis neid köita suutsingi. Häbilugu. Aga samas jääb mu küünarnukile nii veidi rohkem ruumi. Et ärgu neiu solvugu, mu meelest tegi ta ema valides kenasti ja ega ma tahagi nende vahele tulla.
Oo, tütar virgus, võttis jope ära ja paljastas sätendava kampsiku. Jumal tänatud, ikka ongi disko, ma juba hakkasin arvama, et olen valesti aru saanud.

Palju õnne, Rumeenia. Piiril ma erilist huvi ei pakkunud. Piirivalvur veidi sellise näo tegi, et vahi, mis nüüd. See on see ELi odav tööjõud, valgub riiki, nüüd siis juba ka Eestist.

Rumeenia pere lahkus tundmatus linnas peagi pärast piiri ületamist. Tegelikult nad olid toredad, lihtsalt paiknesid mulle veidi liiga lähedal.

Ilge disko käib. Kell on kaks läbi, on seega öö ja otse mu kohal olevatest kõlaritest tuleb nii vali muusika, et pleierit ei saa kuulata. Jee, mu ainus naaber tagaistmelt ütles midagi oma eesistuvale sõbrannale ja see ütles midagi juhile, mispeale muusika läks vaiksemaks. Rõhutan, et vaiksemaks. Ja sellised 90ndate alguse idaeuroopa diskorütmid. Nüüd siis juba plaadilt.

Püüan magada.