Vähest kodumaa-armastust ravib elu välismaal. Kahe nädalaga ei ole muidugi mõtet tulemusi loota, ravim vajab pika-aegset tarvitamist ning teatud juhtudel esineb ka resistentsust. Ma ehk olengi üks sellistest juhtudest? Või tegelt ei, ma ju armastan kodumaad niigi. Mul pole ravi vaja.Vabariigi aastapäev Budapestis pidi olema eriti patriootlik ja oli ka. Tantsisime Uku ja Kadriga kaerajaani jt olulised rahvatantsud (oige ja vasemba?) ära, sõime pidulikult saia salaami, juustu, kurgi ja müstilise ungari terava majoneesisalatiga. Kadri ei söönud, tema sööb kodumaist Ungari õuna.
Seejärel esines president TH Ilves räpiga (aastapäevakõne topeltkiirusel hümnile).
Õhtul toimus Budapesti eestlaste väike pidu, kus muuseas selgus, et:
- eestlased ongi laulurahvas;
- sugulaskeelt õpitakse ja õpetatakse päris palju;
- eestlasi leiab igalt poolt (ka Rumeeniast ja isegi Cluj-st);
- kamapallid on ootamatult head;
- 2 nädalat ei tekita Eesti-igatsust, aga 2 aastat ilmselt juba võib.
2 comments:
Susver, ma ei tundnud Uksi sel pildil ära! Mis Sa ta'ga tegid?
Aga aastapäevad paguluses ongi toredad. Mina näiteks pidasin 50 eestlasele kõnet, jõin elus esimest korda viina ja surusin alla katseid võtta üles "Jää vabaks, Eesti meri!" viit. Hotellirestorani ülejäänud seltskond, peamiselt ontlikud germaani-romaani pered, vaatasid toimuvat ilmselge hämmastusega.
Pärast ronisin tuletõrjeredelile, vaatasin aiste peal seisvat Suurt Vankrit ja taipasin, et puhtalt stiili pärast ma cavat jooma ei hakka.
Elu on ilus, tõepoolest. Ka siis, kui oled väheisamaaline möku. Või siis just eriti.
ps. ühtlasi on mu eelnev kommentaar näide sellest, mis juhtub meie ortograafilise ja süntaktilise (?) võimekusega, kui peab end päevast-päeva 4 erinevas keeles väljendama.
Post a Comment