HOUSE OF TERROR

Mis on terror ja mis on vägivald?
Olen patsifist, kaitseväe reservis kui erisideväelane. Siin ongi minu eriside: esimene muuseumiarvustus. Ideoloogiliselt laetud.


Budapesti terrorimuuseum (house of terror) esitab vägivalla esteetikat, kasutab sama diskursuse keelt ja sümboleid. Kohati täiesti uskumatutes vormides.

Jah, kangelasi tuleb ülistada, kuid kangelase loomine on iseenesest vägivaldse, võitlusliku ideoloogia konstruktsioon, selle juurde samamoodi kuuluv kui vägivalla tegelikud ohvrid: mõttetud surmad, kannatused, purustused. Budapesti muuseumi viisil kangelasi ülistada tähendab vaikides aktsepteerida ka teist poolt: ohvreid, kes ei ole kangelased. Konkreetsete ajalooliste sündmuste mõtestamiseks on see tavaline viis, lõpuks on keegi ikka võitja või kaotaja, hea või halb. Terrorimuuseum kodeeris sellise konkreetse sündmuse mõtestamise mustri laiemaks sõnumiks (vähemalt mulle), mis mõjuski seetõttu eriti karmilt.

Ütlemaks, et sõda ja vägivald on mõttetud, tuleks loobuda lihtsustavast kangelasloogikast ning jõu esteetikast, muuseum peaks välja nägema kui lahinguväli ning haisema kui laibahunnik. See on sõja esteetika.

Võib näidata vangikeldreid, kuid need ei saa olla kenad ja hästilõhnavad. See ei ole ju mitte kunagi nii olnud. Jätta ära puhtad läikivad graniitpinnad, monumentaalsed konstruktsioonid, tegemist ei ole templiga. Näidata inimeste hävitatud elusid, purustatud linnu, kultuure ning kõikehõlmavat ängi, mis ei ole kuidagi heroiseeritud, on lihtsalt ja täiesti labaselt mõttetu. Ja seejärel ka selle põhjustajat ehk antud juhul suuresti sedasama imperialismi, usku, et kui me oleme tugevamad, siis tulebki rünnata.

Lisaks muidugi fakt, et terrorimuuseum põhimõtteliselt peaaegu ei käsitle holokausti.

Ungari ongi kohati täiesti uskumatult imperialistlik, isegi natsistlik. Või noh, Eesti (maru)rahvuslus on mu jaoks ka uskumatu.

Siin Budapestis toimetavad natsipäkapikud küllalt avalikult. Muljet toetab impeeriumiaegne esteetika monumentaalskulptuuris ja arhitektuuris, natsihõngulised suurhooned. See ongi Leni Riefenstahli esteetika, jõudu ja sealjuures ka domineerimist ülistav.

See on täiesti erinev põhjamaadest ja omal huvitaval kombel ka näiteks venemaast, kus ihaldatakse pigem õigeusklikult lihtsat maailmakorda, ihaldatakse kedagi ihaldada. Moskva hullud hooned ja skulptuurid kannavad veidi erinevat sõnumit. Ehkki tulem võib olla sama.

Budapest muudab mind patsifistlikumaks kui ma muidu olen. Lihtsalt tunnen, et jään siinsele suursugususele alla. Seepärast siis patsifism ja pehmed väärtused.