Väike kirjeldus elust ja olust.

minu käest on korduvalt küsitud, et mida ma rumeenias õigupoolest teen.
see on minu arvates eksistentsiaalne küsimus just seetõttu, et peamiselt ma eksisteerin ja seejärel teen igasuguseid erinevaid asju.

Babeš-Bolyai ülikool ei paku inglise keeles mulle huvitavaid aineid (ega väga-väga kõrgel tasemel), mistõttu ma ülikooliga ei pinguta ka.
õpin näiteks rumeenia keelt. see on tore keel ja meil on tore õpetaja. tean juba paljusid sõnu, oskan näiteks öelda "tere hommikust".

hommikul magan valdavalt nii kaua kui ise tahan. väga kaua enam isegi ei taha. kui aknakardin on ees, siis tavaliselt magan kauem, sest toas on pimedam.
sageli jalutan linnas, käin erinevate inimestega väljas, suhten ühikanaabritega.
loen raamatuid ja hakkan lugema asjalikke artikleid, et kirjutada asjalikke asju.
püüan areneda. cluj-s on küll künkad igal pool ees, aga olen paindlik. mäest üles arenemine on väljakutse ja ma võtsin selle juba vastu.

söömas käin tudengite sööklas ning muudes kohvikutes-restoranides, aga ega siin nii odav ei olegi. näiteks täna sõin 1900ndate bistroos pastat, mis ei olnud oma hinda väärt. sööklas on muidugi palju odavam, supi ja prae saab 20 krooniga kätte. ostan sageli tänaval müüdavaid väikeseid äsjaküpsetatud saiakesi (fornette), millel on mitmeid erinevaid täidiseid. minu senine lemmik on mooniseemnetäidis, millele järgneb juustutäidis (juhul kui juust on veel päris kuum), seejärel õunamoos. kohvikreemi täidisega aga ei meeldi mulle üldse. fornette saab osta nii, et osutad soovitud sordile, annad lihtsalt raha (1 või 2 LEU-d näiteks) ja tädi kaalub sulle paraja portsu. see on väga lihtne.

vahetevahel pean käima supermarketis, kuhu jalgsi minna on 16 minutit. hispaania tüdruk Paula mõõtis ära. seal tuleb võtta suur käru ja siis terve pood läbi käia, sest otse ei saa. ostan seljakotitäie asju, sest lähen supermarketisse võimalikult harva. seal on liiga palju inimesi ja liiga palju kärusid. tagasi tulles võtame tavaliselt takso, sest kes see ikka viitsib kogu seda toitu seljas tassida. taksosõit maksab umbes 3-4 leid ehk 15 krooni ja mitme inimese peale on see köömes.

olen jõudumööda püüdnud tegeleda spordiga. linnas jalutamine väsitab ka päris ära, aga see ei ole siiski sport. seepärast ostsin ujulasse kuupileti. alguses sain aru, et maksab 60 LEUd, aga siis tuli välja, et minu tudengikaardiga hoopis 90. ohsa. ma siiski ostsin, sest see distsiplineerib mind rohkem ujulas käima. sel nädalal käisin juba 3 korda. et kuupilet ära tasuks, peangi käima nädalas vähemalt 3 korda. kui vähem käia, siis peaks järgmisel nädalal sellevõrra rohkem. muidu ei ole kuupiletil mingit mõtet.
võibolla proovin kunagi isegi 2 korda päevas käia. nii võib ka.

ujula on normaalmõõtmetes (25x50) ja võrreldes Aura keskusega veidi vanaaegne. seal on hästi huvitav süsteem, et riided tuleb ära võtta kabiinis, nagu on poodides riiete proovimiseks. ja siis anda riided ja kott garderoobitädile, misjärel minna pesema ja basseini. alguses oli selline süsteem üllatav ja uudne. kummaline, et vaatamata sellele, et tegelikult võiks naised ja mehed isegi üht garderoobi kasutada, on need ikkagi eraldi. siin häbenevad mehed omavahel ka rohkem kui näiteks eestis, et ei saa end avalikult riidest lahti võtta. ilmselt on garderoobitädide palkamide lukustatavatest kappidest odavam.

täna käisin ujumas, siis olid kõik rajapiirded ära võetud ja inimesed sulistasid basseinis nii nagu ise tahtsid. ma ei näe krooli ujudes üldse ettepoole, ainult alla ja paremale küljele. eks nad olid siis ise süüdi, aga mul olid tegelikult küüned korralikult lõigatud, nii et keegi loodetavasti väga haiget ei saanud. eks see üks suur mäsu oli, ujuti risti ja pikuti ja isegi diagonaalis. erinevate kiirustega ka. rumeenias ei oska inimesed üldse eriti hästi ujuda.

ja ujulas oli üllatavalt palju rahvast. noored lihtsalt istusid basseini ääres ja veest väljas. see tundus kummaline, sest õhk oli jahe ja vesi ka. mul hakkas külm, kui vahepeal puhkasin. ujusin siis kiiresti edasi.

austria tüdruk tuli just ütlema, et lähme õhtul koos hispaanlastega salsaklubisse. ma ei oska salsat tantsida, aga ma tean inimesi, kes oskavad.

homme sõidan linnast välja ühte külla. kõige tavalisema rongiga, et saaks terve tee tavalisi inimesi vaadata. proovin kuidagi hobuse või millegagi jõuda koobasteni. sinna on umbes 7 kilomeetrit, seepärast jala ei jaksa minna. rong läheb juba 7.47, pean hirmus vara ärkama.

homme õhtul läheme kluppi, kus esinevad mustlased. kui nad sinna esinema on toodud, siis nad ei varasta ning on üldiselt ohutud.

selline mu elu ongi.